Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

6

"Sisse magasin kurat!" oli ainus mõte  mu peas kui ma üles ärkasin. Mõtlesin veel, et kas oleks mõtet kolmandaks tunniks kooli minna aga otsustasin, et ma ikkagi ei lähe. Jumal tänatud, et empsi kodus ei olnud muidu ma oleksin pidanud minema aga jah, teda ju ei ole õnneks. Mõtlesin, et peaksin sööma aga ei viitsinud midagi teha ja sai oli ka otsas. Poodi ma ka ei lähe. Otsustasin hoopis õudukat vaatama hakata. Valisin siis esimese ettejuhtuva mis oli siis "Escape room"
See polnud just mu lemmikutest. Natukene igavavõitu. Ma tean, et ma olen imelik. Tüdruk kellele meeldib vaatata õudukaid ja kes arvab, et mida rohkem on tapmist seda parem on.
Päev otsa ma põhimõtteliselt midagi ei teinudki ainult passisin, olin telos ja vaatasin telekat.
Aga siis tuli ema koju. Ja ta ei olnud loomulikult üksinda.

See tüüp astus uksest sisse. Tal olid tumedad juuksed ja natukene imeliku välimusega oli ta ka üleüldse. Ausõna ma ei võtaks kunagi endale sellist meest. Mul pole aimugi mida see ema temas näeb ja veel see, et ta peab seda tüüpi minu isast paremaks muutis mind veel rohkem vihasemaks. Minu kallis isa vahetatakse sellise jorsi vastu. See lihtsalt ei sobi kohe kuidagi.

Olin jäänud oma mõtetesse ja ma ei pannudki tähele mida nad rääkisid. Aga ma sain aru, et see tüüp oli mind vist tervitanud.
Ema:"Kas sa tere ei ütlegi?"
What!? Mis ajast ta minuga nii hästi käitub? Vaatasin talle otsa. Ei, kohe kindlasti mitte ta teeb jälle oma võltsi naeratust. Ärgu mõelgugi, et ma hakkan ütlema: "Oi kui tore teid näha, ma juba väga ootasin teid." Ärgu  loodkugi. Jooksin oma tuppa. Ime, et ema midagi ei öelnud. Panin ukse pauguga kinni ja hakkasin kõva häälega nutma. Ma ei ole ju nõrk! Üritasin ennast lohutada aga see ei aidanud kohe kuidagi. Otsustasin isale helistada aga jälle tuli see vastus: "Telefon millele te helistade...." Seda lauset kuuldes panin kohe kõne kinni. Ma olen jälle üksi. Oleks mul vähemalt üksainus sõbranna või kasvõi sõbergi. Ausaltõeldes oli mul kunagi üks sõbranna lausa väga hea sõbranna. Aga ta kolis kaks aastat tagasi Prantsusmaale ja seal on ta ka siiamaani. Alguses me küll suhtlesime aga enam mitte. Äkki ma peaksin talle kirjutama? Aga nagunii teda eriti ei huvita enam minu probleemid. Ma parem ei tülita teda. Tahaks, et kõik oleks jälle nii nagu vanasti. Jah mul oli ainult üks sõber aga ta oli väga tore. Ema ei olnud selline kuri koristus hullusega reetur ja isa oli ikka selline nagu ta praegu on aga ta oli mulle siis alati olemas kui ma teda vajasin. Otsustasin parem kirjutada sellele tundmatule:

Stella:"Kas poleks võimalik, et ma saaksin varem surma?"

Tundmatu:"On aga siis sa ei satu sa ju paradiisi"

Stella:"Sa arvad, et ma usun ka sinu seda paradiisi jutu vä?"

Tundmatu:"Ma võin seda sulle karandeerida"

Stella:"Kindel?"

Tundmatu:"Jah 100%"

Stella:"Aga äkki ma saaksin need 27 ülesannet kohe ära teha?"

Tundmatu:"Seda kohe kindlasti mitte"

Stella:"Aga mingit muud võimalust?"

Tundmatu:"Mingit muud võimalust ei ole."

Stella:"Aga kes sa ikkagi oled?"

Tundmatu:"Seda ma sulle öelda ei saa aga võib öelda, et ma olen sinu päästja"

Stella:"Mis on mu päästja nimi?"

No nüüd ta ignob ka mind. Äitah! Juba hakkas tunduma, et keegi viitsib minuga natukenegi rääkida aga ei. Ahhg...Peab see vetsu häda ka õigel ajal peale tulema. Nüüd kui ma ei taha kedagi näha. Pidin ikka minema alla.

Ema ja Kalle sõid köögis. Ma hiilisin neist mööda ja käisin selles hädavajalikus kohas ära. Tulin vannitoast välja ja juba ema küsis:
"Kullakene, mis sul täna viga on?" Kullakene? Ta pole mind kunagi niimoodi kutsunud ja kas ta ikka teab kui vana ma olen ja, et ma saan kõigist tema fake naeratustest ja rääkimistest aru? On loll. Mul viskas lihtsalt üle ja karjusin: "Muidugi, loomulikult on mul kõik korras kui mu ema, kes on ühtlasi maailma kõige halvem ema maailmas toob mingi kodutu siia meie juurde elama. JAA EMA MUL ON KÕIK KORRAS!"
Võibolla ma olin jah natukene karm aga vähemalt sain ma end vähemalt välja elatud.

Ema:"Palu nüüd kohe Kallelt ja minult vabandust"

Stella:"Ei kavatsegi!"
Hakkasin juba minema aga ema ei kavatsenudki alla anda.

Ema:"Kavatsed küll"

Stella:"Mitte kunagi"

Ema:"Mis ma küll kurat siin ilmas halvasti olen teinud, et mul on selline tütar"

Stella:"Juu ma siis olen emasse"

Ema:"Mida mina siis valesti olen teinud?"

Stella:"Esiteks, sa poleks pidanud mind üldse sünnitamagi kui sa mulle ainult halba soovid ja ära tee süütut nägu vaata mis sa isale tegid!"

Ema:"Ta oli selle ära teeninud!"

Stella:"Mille kuradi pärast"
Peab tunnistama, et seda öeldes hakkasid mul pisarad mõõda põski alla voolama.

Ema:"Mis ta sinna Soome üldse ronis"

Stella:"Äkki sellepärast, et mõni meil siin käskis"

Ema:"Sina ära üldse siin ülbagi. Sa pead vähemalt 3.aastat veel minu juures elama!"

Stella:"Sa ei kujutagi ette kui vara ma siit veel minema lähen"
Hakkasin minema minema aga kuulsin veel kuidas ema järele hüüdis:"Mine, mine ära loodagi, et su kulla-kallis isa su enda juurde võtab!"
Karjusin talle veel:"Jaa tead lähengi"

Läksin oma tuppa ja jäin nuttes magama. Kuni kell sai 4.20. Seekord pidin ma lihtsalt ükskõik kuidas endale haiget tegema.

Stella:"Kuidas?"

Tundmatu:"Jookse vastu seina või torka nõel sõrme või midagi ja saada video.

Panin telefoni videot tegema ja kuna mul paremat mõtet ei olnud siis ma jooksingi vastu seina aga mitte tugevasti aga ma suutsin ikka oma pea ära lüüa.