Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

44

Aga siis ma sain sõnumi:
Kui sa Brianist vähegi hoolid, siis tule surnuaia kõrval asuvasse keldrisse. Ja ära üritagi midagi korraldada. Teie maja on valve all ja kui tahad, et Brian ellu jääks, siis tee mis ma käskisin.

Ja siis meenus mulle veel see viimane piisk karikast. See kelle pärast Karli enam ei ole. Mul ei jää vist midagi muud üle, kui teha seda mida käsiti. Mind tegelikult enam üldse ei huvitagi.
Brian tuli tuppa tagasi koos teetassiga. Ma ei öelnud talle midagi, vaid soovisin sealt lihtsalt minema minna. Nii ma ka teha üritasin. Brian asetas tassi minu juurde põrandale, ja ta näoilme, see tundus nagu ta tahaks minuga millegist rääkida, kuigi ta seda ei suutnud. Silmade alla olid tal tekkinud väikesed pisarad, mida ta mulle selga keerates varjata üritas. Ma saan tema tunnetest aru. Karl tähendas meile mõlemale palju. Nii palju, et me mõlemad oleksime võinud tema nimel surra. Miks alati surevad kõige paremad inimesed kõige varem? Ja alles jään mina, kes oleks pidanud minema?
Brian istus minu kõrvale maha käsi silmade ees hoidmas. Mina aga tõusin samal ajal püsti ja üritasin vaikselt minema minna. Brian tõstatas selle peale pea ja küsis:"Kuhu sa lähed?"
Vaatasin korraks telefoni, mis oli mu käes. Ekraanil sõnum mille olin saanud. Muidugi ma ei saanud talle tõtt rääkida:
"Ma lähen värsket õhku hingama."
"Kuhu sa lähed nii, ise näost nii valge."
Pisarad hakkasid jälle voolama. Ma ei saanud nende vastu midagi teha.
"Ma pean minema."
"Ma tulen kaasa."
"Ei ma lähen üksinda."
Brian tõusis püsti ja pani käed ümber minu omade:"Ma saan aru kui sa ei taha enam minuga suhelda, kuid ütle kui sa soovid, et ma su elust igaveseks kaoksin."
"Asi ei ole sinus" ütlesin ma talle hakates minema minema, kuid mu telefon kukkus  maha. Kukkumisega läks telefon lahti ja ekraanile ilmus see sõnum.
Brian jõudis enne mind telefoni maast võtta ja küsida ka selle sõnumi kohta. Mul ei olnud vaja midagi öeldagi, vaid jooksin kohe kööki, võttes noa. Koridori minnes ja jalanõusi jalga panema hakades, oli Brian minu kõrval, võttes tugevasti minu käest kinni.
"Sa ju ei kavatse praegu sinna minna? Kas sa ei mäleta mida ta Karlle tegi? See ei ole mäng, millena ta end esitleb."
"Saa aru, mul ei ole muud võimalust. Muidu sured sina."
"Kas sa aru ei saa, et see ei ole nii lihtne. Kui see oleks nii olnud siis oleks see kõik Karliga lõppenud. Sa aru see inimene, kes seda kõike korraldab on psühhopaat."
Tõmbasin käe tema käest ära ja jooksin minema. Briàn järgnes mulle.

Jooksin maja taha, et natukenegi jälgi hajutada, kuigi Brian sai mu ikkagi kätte. Ta haaras mu käest seekord veelgi tugevamalt, et mu käest käis läbi tugev valu.
"Ära mine."
"Ma pean."
Ma tundsin ennast kui väike laps, kes oli oma kaisukaru ära kaotanud. Minu jaoks  tähendas see, seda, et ma kaotasin jälle oma elutahte ja olin valmis surema, kuigi Brian hoidis mind kahe jalaga maa peal. Hakkasin nutma nagu väike laps, langedes Briani käte vahele.
"Ma tulen sinuga kaasa, kui saa muud moodi ei saa."
"Tule."
Nüüd kõndisime me juba kahekesi surnuaia poole. Lõpuks sinna ka kohale jõudes.
Vajutasin keldri ukse lingi peale ja see avanes. Rohkem ma midagi ei mäletanud, sest ma sain mingi asjaga vastu pead.

Nii kui ma saan nüüd tänasega 10 vote'i täis ss avaldan kohe uue osa.
Kui mitte ss hiljem.

See kõlas prgu nii halvasti.

Ma ei teagi kuidas seda kutsuda?
Välja pressima?
Olen välja pressija?
See kõlab ka halvasti.