Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

14

Järgmine päev

Ärkasin Karli kõrval diivanil. Me olime eile hakkanud mingit õudukat vaatama aga me olime selle jaoks vist liiga väsinud. Ma ei mäleta isegi filmi algust mitte. Haarasin laua pealt oma telefoni ja nägin, et mul oli tulnud sõnum sellelt tundmatult. Avasin vestluse ja seal seisis:Naudi oma viimaseid 20 päeva.

Aggh... Ma juba loodsin, et jään elama. Vaatasin Karli poole. Kuidas ta saab mulle lubada, et ma ellu jään? Märkasin, et ta hakkab oma silmi avama.

Karl:"Sa juba üleval?"

Stella:"Jaa, ikka. Kaua ma ikka magan."

Karl:"Midagi viga?"

Stella:"Ei ole midagi."

Kuidas ta koguaeg aru saab kui mul midagi valesti on?

Karl:"Valetada sa ei oska."

Ei oska tõesti. Mul oli vaja hädavalet. Ma lihtsalt ei suuda talle öelda, mida ma tegelikult mõtlen.

Stella:"Sul on homme sünnipäev."

Karl:"Ja mis siis?"

Stella:'Mul ei ole sulle kinki."

See ei olnud küll vale. Ma tõesti muretsesin selle pärast ka. Tema on minu jaoks nii palju teinud ja mina ei saa talle isegi sünnipäevakinkigi teha.

Karl:"Selle pärast sa küll muretsema ei pea. Sa oled selle juba mulle teinud."

Stella:"Mille?"

Karl:"Selle, et sa siin oled."

Stella:"Kink või asi..."

Karl:"Tegelikult, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis vist on küll üks asi mida sa teha võiksid."

Stella:"Mida?"

Karl:"Me mõtlesime sõpradega, et me suurt tähistamist ei tee aga lähme ühe minu sõbra poole niisama väike tähistamine või nii..."

Stella:"No, seda ikka võib. Ma mõtlesin, et sa teed ikka suure joomingu."

Karl:"No võib-olla natukene võtame aga ära loodagi, et sina ka saad."

Stella:"Miks mitte?"

Karl:"Alakad ei saa."

Stella:"Ainult kaks aastat veel alakas."

Karl:"Kaks aastat ja 1 kuu."

Stella:"Tähenärija."

Karl:"Sinu tähenarija."

Stella:"Sa pole mind veel enda tüdrukuks küsinud."

Karl:"Aga kas sa tuleksid kui küsiksin?"

Aggh...Need kutsikasilmad. Kuidas saaksin ma neile ära öelda?"

Karl:"Tuleksid?"

Stella:"Sa veel küsid...Muidugi tuleksin...ka ilma küsimata."
Langesin talle kaela.

Stella:"Kas ma olen nüüd sinu tüdruk?"

Karl:"Jaa, minu."

Kallistus tugevnes veelgi. Ma oleks ta vist kokku ka pigistanud kui ta ei oleks öelnud, et ma seda juba peaaegu tegingi. Aga on ju probleem. Mind ei ole ju enam 20 päeva pärast. Kuidas ma talle seda ütlen? Ma teen talle ainult haiget. Kurat, Stella sa mõtled ainult enda peale.

Karl:"Teeme midagi?"

Stella:"Mida?"

Karl:"Ma ei tea, mida printsess soovib?"

Stella:"Kõht on tühi."

Karl:"Mis sa söökiks tahad?"

Stella:"Pannkooke"

Karl:"Jälle?"

Stella:"Sinu tehtud pannkooke ma võiksingi sööma jääda."

Karl:"Kuidas printsess soovib."

Kogu see aeg ma ainult vahtisin kuidas tema süüa tegi. See võib küll tunduda igav aga minu jaoks see ei olnud. Kõige parem vaatepilt mida ma olen kunagi näinud. Ta vist tõesti armastab kokkamist. Ta tegi seda väga keskendunult. Ta oli nagu omas dimensioonis. Minu mõtet katkestas telefonihelin. Mulle tuli sõnum. Järjekordselt oli see tuntmatult:

Tuntmatu: Me mõtlesime järgi. Sa jääd elama kui sa seda soovid. See on sinu valik.

Ma pole vist kunagi nii õnnelik olnud. Jess! Ma jään elama! See on parim uudis.

Karl:"Kes kirjutas?"

Ma ei vastanud midagi vaid kirjutasin kiiresti sellele tundmatule vastu:

Stella: Jah, ma soovin ellu jääda.

Ma ei olnud ikka veel Karlile midagi vastanud. Ma lihtsalt läksin tema juurde ja kallistasin teda tugevasti seljatagant. "Ma jään elama."
Karl pööras ringi ja ta näole ilmus lai naeratus. "Päriselt?"
Stella:'Jah"
Siis ta kallistas mind ka.
Karl:"Sa ei kujuta ette kui õnnelik ma olen."
Stella:"Ma ka."
Viimane pannkook läks küll kõrbema aga vahet ei ole. See ei suutnud meie õnne rikkuda. Jess!! Ma jään elama. Jumal tänatud.
Mind on kogu see aeg, mis ma Karliga koos olnud olen painanud see mõte, et mis siis kui mind enam pole. Mida Karl siis tundma peaks. Aga nüüd on see kõik läbi. Nüüd läheb kõik paremaks.

Karl:"Seda me peame tähistama."

Stella:"Homme tähistame. Täna tuleb su isa koju ju."

Karl:"Ega ma joomist ei mõtle. Sinul ma juua ei luba. Lastešhampust ainult"

Stella:"Issi."

Karl:"Lapsuke, kas sa sööd seekord ka pannkooke maasikamoosiga?"

Stella:"Muidugi."

Sõime pannkooke. Mitte sõnagi lausudes. Ainult üksteisele otsa vaadates ja üksteisele naeratades nagu segased. Ma olen lihtsalt megalt õnnelik. Ma ei oska kuidagi oma tundeid kirjeldada. Pööraselt õnnelik ja veel pöörasemalt armunud. Pannkoogid said otsa. Ja me otsustasime lihtsalt filmi vaadata kuniks Karli isa koju tuleb. Karl oli nõus ükskõik mida vaadata. Ise ta teab. Kuigi ma armastan õudukaid valisin ma filmiks midagi romantilist. Hakkasime siis vaatama "Midnight sun'i" vaatama. Filmi lõpus voolasid mul pisarad mõõda põski alla. Tavaliselt ma ei ole selline inimene, kes filmide peale nutab, eriti veel kui ma kellegiga koos seda vaatan. Aga ma polnud ainus, kes nuttis. Nägin, et Karlil oli ka väike pisar silmas, mida ta muidugi eitas. Ma ju nägin! Mehed!

💕💕💕
Hey!!!
Siin uus osa. Loodan, et teile ikka meeldib see raamat. Oke, ma mainin ss ära, et seda osa kirjutades muigasin ma omaette nagu lollakas😂. Lihtsalt selle pärast, et nüüd selleks hetkeks kõik korras on.
Aga ärge unustage vote'ida kui teile meeldis.
Means a lot❤