Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

9

See oli mingi poiss. (Ausalt öeldes ma pean ära mainima, et ta oli päris nummi aga ma tõesti ei otsi suhet ega keegi mind keegi nagu nii ei taha). Ta istus minu kõrvale. Ma küsisin nagu kohe automaatselt:"Kes sa oled?"
Ja ta vastas:"Karl"
Stella:"Kas see sama?"

Karl:"Jah, mina tõesti kirjutasin sulle.

Stella:"Miks?"

Karl:"Sest ma tean, mis sinuga toimub"

Stella:"Mis siis minuga toimub?"

Karl:"Ma tean, et sa peas mingeid ülesandeid täitma ja ma olen siin selleks, et sind aidata."

Stella:"Ma ei taha sellest midagi kuulda. Sina oledki raudselt see kes minuga nii teeb kuradi perv selline"
Ma hakkasin juba püsti tõusma ja minema minema aga siis haaras ta mul käest ja ütles "Kui mina sinuga nii teeks ja kui ma tahaks, et sa surma saaks siis miks ma peaks siin olema?"
See lause pani mind tõeliselt mõtlema. Miks? Kes ta on? Miks ta üldse minuga tegemist viitsib teha? Ta tõmbas õrnalt mu enda kõrvale tagasi ja nii siis me seal istusimegi.

Stella:"Kuidas sa tead?"

Karl:"Kui ma ausalt ütlen siis mina tean sind juba ammu."

Stella:"Kuidas?"

Karl:"Ma ei tea kuidas sulle öelda, et see imelik ei tunduks..."

Stella:"Räägi"

Karl:"Ma olen sind näinud, kui sa oled koolis läinud ja kui sa jalutamas oled käinud ja nii edasi..."

Stella:"Mida!? Sa oled mind jälginud? Nagu see ei ole üldse normaalne." Seda öeldes nihkusin ma temast natukene eemale. Tõesti igavene perv selline!

Karl:"Ära pane seda pahaks, ma tean, et see pole normaalne aga..."

Stella:"Aga kuidas sa ikkagi sellest minu mängust tead?"

Karl:"Ma käisin sinu kodus ja nägin neid sõnumeid."

Stella:"No see läheb küll nüüd üle piiri, et sa veel minu kodusse sisse ka veel murrad." Ma olin tõesti kohkunud. Kuidas küll selliseid inimesi küll olemas olla võib? Ma üritasin hakkada jälle minema aga jällegi jäi tema käsi mulle ette.

Karl:"Mul on tõesti kahju. Ma pole kunagi midagi sellist teinud aga ma ei tee seda enam kunagi. Ma luban.

Stella:"Miks sa seda tegid?"

Karl:"Ma olin mures sinu pärast."

Stella:"Sa ei teagi ju mind kuidas sa üldse saad minu pärast mures olla ja nagu kuidas sa üldse julged nii mulle teha! Kas sa oled selle asjaga kuidagi seotud?" Vuristasin ma kiiresti oma mõtted välja.

Karl:"Ma luban, et ma ei ole selle asjaga kuidagi seotud"

Stella:"Aga miks sa peaksid minu pärast mures olema?"

Karl: "Ma...." aga ta suu oli justkui kinni naelutatud.

Stella:"Räägi"

Aga poiss ainult vaatas alla. Kus juba autod olid sõitma hakanud ja paljud inimesed olid juba üles ärganud. Oli vaikus. Ise ta ju tahtis minuga rääkida ja nüüd ainult vaikib. Otsustasin, teda lihtsalt natukene ehmatada. Läksin maja serva peale ja ähvardasin teda:
"Kui sa kohe mulle kõike ei räägi siis ma hüppan alla". Ma muidugi ei mõelnud seda tõsiselt aga ma pidin ju ta kuidagi rääkima saama. Aga siis tundsin ta käsi ümber mu keha. Veits selline titanicu emotsioon oli. Nii palju kui see olla võis. Naeratasin omaette aga olin samas ka natukene kohkunud. Aga siis ma tundsin kuidas ta oma pea mu õlale õrnalt asetas ja sosistas:"Luba, et sa ei tapa ennast ära! Luba, et sa ei tee seda, Stella!"
Miks see tüüp minust üldse nii palju hoolib ma olen ju tema jaoks ainult mingi suvakas tütruk, kes lihtsalt igal vabal hetkel mõtleb kuidas surra. Aga siis hakkas ta jälle pihta:"Luba seda mulle."
Stella:"Siis luban kui sa räägid miks sa siin oled."

Karl:"Sest ma hoolin sinust"

Stella:"Ma ei usu sind. Miks peaks sina minust hoolima? Minust kui tüdrukust, kellel on kõik sõna otseses mõttes kõik pekkis? Minust kui tüdrukust, kes sisustab oma päevi endale haiget tegemisele?"

Karl:"Sest ma ei taha, et sa enesetappu mingi tüübi päradt peaksid tegema! Ma tõesti väga väga väga hoolini sinust ja ma ei taha, et sinuga midagi juhtuks tõesti ei taha. Ma luban sulle, et sa võid mind usaldada ma varsti tõestan seda sulle. Ma hoolin sinust, Stella!"

Stella:"See ei ole ainult selle tüübi pärast." Seda lauset öeldes ma langetasin pea. Ma lihtsalt ei suutnud talle enam otsa vaatata.

Karl:"Kelle pärast siis?"

Ma rääkisin talle oma muredest ja kõigest. Nüüd ta vist teab minust kõike ja mulle meeldis see mõte. Kuigi ta oli võõras ja ma polnud üldse kindel, et kas ma saan üldse teda usaldada. Aga ma aina rääkisin ja rääkisin ja tema vaikis ja kuulas tähelepanelikult. Mu soovid olid justkui täidetud. Kui ma siin serval esimest korda seisin siis ma ju soovisin, et mul oleks keegi kellega rääkida ja kes mind üldse natukenegi kuulata viitsiks. Nüüd oli see soov täitunud. Aga see tunne ei olnud ikka sama. Kui ma olin oma kurva eluloo ära rääkinud siis ta kallistas mind. Ma tundsin end tema käte vahel turvaliselt ja soojalt. Ma ei tahtnud lahkuda aga siiski pidin. Kas ma olen armunud? Vastust ma tõesti ei tea. Aga kuidas ma saaksin olla armunud inimesse keda ma ei tea? Aga siis taipasin ma küsida:
"Kuidas sa siia said?"

Karl:"Ma muide elan siin. Tulin luugi kaudu aga üleüldse kuidas sina siia said?"

Stella:"Redelist"

Karl:"Hull oled või? Sa oleks võinud surma saada!"

Stella:"Ma pidin, aga nüüd ma pean küll koju minema."

Karl:"Olgu, lähme.Ma saadan su koju ära"

Stella:"Sa ei saa. Mu ema läheks hulluks kui ta mind mõne poisiga peaks nägema"

Karl:"Olgu, ma siis saadan ainult ristmikuni"

Stella:"Pole vaja, ma saan ise ka"

Karl:"Ei, ma tulen hea meelega"

Stella:"No olgu siis."

Ja me jalutasime kuni ristmikuni, kus me lahku läksime. Kui ma üksi koju läksin hakkasin ma mõtlema, et kuidas ta üldse teadis sinna tulla?

Karli pov:
Ma pidin valetama. Muud võimalust ei olnud. Nii on kõigile parem...

Uus osa❤
Loodan, et meeldis