Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

Lõpusõnad

Wow! Imelik on mõelda, et see kõik on nüüd läbi. Neli kuud olen ma seda raamatut kirjutanud ja nüüd on see läbi.

Stella on mulle juba kui kaksikõde. Ma tõesti kirjutasin talle väga palju sarnasusi endaga, kuigi pean tunnistama, et tal oli raskem saatus kui minul.

Raamatutes on tavaliselt nii, et armunud jäävad elu lõpuni kokku või surevad mõlemad.
Stellal oli kolm armastust, kellest kaks surid. Nendest kõige eredam oli muidugi Karl, keda mul tegelikult hiljem tappa oli raske, sest ta sai liiga armsaks mulle. Kutsuge nüüd mind sarimõrvariks.
Aga eks elus ole ka nii, et alati ei saa jääda kokku oma esimese valikuga, kuigi teised ka halvad ei ole. Võib-olla tuleb välja isegi, et teine valik oli esimesest parem.

Ma arvan samas ka, et see raamat võis olla üpris segane, kuna ma ajasin mingit jura üle 40 osa ja siis tuli alles süüdlane välja, keda keegi enam ei mäletagi. Ja muidugi üritan ma järgmistes osades parandada oma kirjeldus ja kirjutamisoskuseid, et lugejale paremat vaatepilt silmadele maalida.

Kindlasti jättis see raamat ka palju otsi. Iga üks võib kujutada järgnevat lugu edasi. Minu versioon on see, et Stella ikkagi suudab lõpuks selle elurõõmu koos Brianiga üles leida ja juba sellele mõtlemine tõi mulle naeratuse suule. Imestan siin, et keegi positiivne on (mina).

Aga siis jah, soovin edu Brianile ja Stellale ja hakkan uut raamatut kirjutama.

Nüüd see kõige olulisem osa.

Ma tahan tänada teid kõiki, kes te olete lugenud. Ilma teieta oleks olnud see kõik võimatu. Ma poleks elu sees kunagi uskunud, et keegi viitsib midagi minu kirjutatud lugeda, aga suured suured suured tänud teile❤.