Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

39

Kõndisin Hendry  kodu poole. Ma lihtsalt pean saama ennem temaga rääkida saama, kui ma isale midagi ütlen. Astusin trepile ja vajutasin uksekella. Vaikus. Keegi ei avanud ust, oli kuulda ainult autode mööda sõitmisest tekkivat müra. Katsusin ukselinki. Uks oli lahti. Võtsin julguse kokku ja astusin sisse, karjudes veel kõvasti "Tere!"aga vastust ei tulnud kusagilt. Võtsin vaikselt jalanõud jalast ja panin need riiulile. Tekkis tunne nagu ma oleks varas. Keegi ju ikka peab siin olema. Avasin elutoa ukse ja mis ma nägin. Hendry vaatamas jalgpalli, popcorn käes. Ega siit midagi paremat loota ei olnutki.
"Oi, kes siin siis meil on?" ütles ta natukene pilastavalt.
"Lõunast."
(Btw, kes ei viitsi minu tugitoolisportlase karjäärist midagi teada siis kerige see lõik edasi.)
"Tulid jalkat vaatama."
"Kas siis just seda, aga kes mängivad?"
"Sa ei huvitu enam jalgpallist ka? Kuidas sa ei tea, et täna on kolmanda koha mäng. Belgia ja Inglismaa."
Sellega meenus mulle, et ma pole jõudnud isegi jalkat vaatata. Kuhu ma niimoodi jõuan? Tugitoolispordi jaoks pole kah enam aega, eriti veel siis üks minu lemmikutest mängib. Belgia ja Saksamaa on ikka kõige paremad. Portugaalil ja Hispaanial ka midagi viga ei ole. Ma isegi arvan, et ma olen ainuke, kes Braziilia poolt ei ole. Minu arvamus on see, et kui Eestit ei ole siis peab ikka Euroopa riikide poolt olema. Aga miks just Saksamaa ja Belgia? Seda selgitaksin ma kolme nimega: Hazard, De Bruyne, Kroos ja muidugi mulle meeldib ka Lewandowski, mis sest et ta Poolast on. Muidugi olen ma ka Portugali poolt, sest muidugi me ei saa unustada Cristiano Ronaldo dos Santos Aveiro't, kelle pärast ma aastaid Madridi poolt olin. Põhjuseks oli see, et meil isaga oli komme erinevate tiimide poolt olla, aga tema kunagi Real Madridi poolt ei olnud ja siis oli mul tore tema kallal norida kui real võitis.
Sõbrad võivad mõnes mõttes ka kahjuks tulla, eriti veel siis kui nende pärast heast kraamist ilma jääd.
"Kas Saksamaa on ikka Finaalis?"
"Kus sa elanud oled? Saksamaa ei saanud alagrupistki edasi?"
Mida mu kõrvad kuulma pidid? Kuradi tiitlikaitsjad sellised. Ütleme nii, et ma tol hetkel isegi Ameerikast ei mõelnudki, mind huvitas ainult jalka.

"Jaaaazzzzzzzzz!" kõlas lõpuhõige meie poolt, kui Belgia oli võitnud. Võitmine polnud juat kõige parem sõna kasutus. Inglismaad nad võitsid, aga kokkuvõttes saavutasid nad sellega kolmanda koha. Lõpuks suutsin ma korralikult teadvusele tulla, selle mõttega, et miks ma üldse siia tulin.
"Seda, et....Mis siis sellest Ameerikast saab? Lähme siis?"
"Sellega on nüüd nii, et meil on elamine olemas, aga mul tekkisid väikesed probleemid lennupiletitega. Lend peaks minema ülehomme, aga mul pole pileteid."
"Ja sa ütled seda mulle alles praegu?"
"Ma arvasin, et saan asjad korda, aga ma ei saanud. Äkki su isa saab meid rahaliselt toetada?"
"Selles ei ole küsimus, aga ma sa oleksid võinud mulle varem rääkida."
Rääkisime veel oma tulevikuplaanidest ja vaatasime filme, kuniks õhtu kätte jõudis ja isa mulle helistas, soovides, et ma koju tuleksin. Seda ma ka tegingi. Hendry saatis mind koju, aga tee peal kõndis meile vastu Brian, kes meid nähes pea langedas ja hämaruses edasi kõndis. Ma tundsin ennast nii halvasti selle pärast. Selles poisis oli  minu jaoks midagi erilist, mis mind üha enam tema peale mõtlema paneb.

Jõudes koju istusin ma väsinult kööki laua taha, kuniks isa minu juurde tuli:
"Kuidas läks siis?"
"Normaalselt."
"Brigitel ikka kõik hästi?"
"Jaa, tal on nüüd parem."
Vaatasin süvenenult enda ees olevat tassi. Punane valgete täppidega, meenudas vanaema oma. Tass oli alles hiljuti ostetud, aga juba oli sellele väike mõra peale tekkinud, millest kaugelt vaadades polnud aru saada.
"Kõik korras?"
"Ikka, lihtsalt mõtted vajusid korraks vanaema peale."
Isa langedas korraks pea ja ma hakkasin juba kahetsema, mida ma ütlesin ja üritasin teema mujale viia. Nagu minu puhul tavaline, suutsin ma selle teema jalkale veeretada.
"Mis sa arvad kas jalka võidab Horvaatia või Prantsusmaa?"
"No ma tahaksin, et Horvaatia võidaks, aga ma arvan, et Prantsusmaa teeb neile ära."
"Siis olen mina Prantsusmaa poolt."
Ta huultele tekkis väike muje ja selle peale murdusin ma ja ohatasin.:"Ohh...Mida sa arvaksin kui ma läheksin välismaale õppima."
"Kuhu näuteks?"
"Ameerikasse."
"See oleks päris tore, aga kas sa mõtled seda päriselt?"
"Aghh... ma parem ei hakka keerutama, sa tead ju isegi, et ma ei ole selline. Point on selles, et me Hendryga tahame minna Ameerikasse. Kohe ülehomme. Tal on kõik juba planeeritud ja sina ära hakka selle pärast muretsema. Aga meil pole lennupileteid ja kas sa lubaksid mul minna? Kui lubad siis kas sa saaksid meile raha lennupiletite jaoks anda?" Vuristasin ma talle nii kiiresti ette, kui suutsin ja jäin lootma, et ei pea ennast kordama.
"Need asjad ei käi nii kähku. Ja kus te elama hakate?"
"Usu mind, Hendryl on kõik välja arvestatud. Ma luban."
Ma moosisin teda veel pikka aega, aga lõpptulemuseks sain ainult lause:"Lase mul veel mõelda, homme ütlen oma vastuse."
Selle lause peale läksin ma oma tuppa ja sulgesin ukse. Kas Hendry on seda kõike üldse väärt? Ma just sain oma isaga elama normaalset elu ja ka sõbrad ja nüüd tundub see kõik nii mõtetu.

Ma luban, see raamat ei kesta igaviku. Lõpp hakkab tegelikult juba paistma.