Jim Taylor {estonian version} COMPLETED

Peatükk 25 - "Taaskohtumine saatanaga" {estonian}

/.../

"Rachel Calwood. Pange aeglaselt relv maha ja lükake see jalaga eemale!" hüüdis Mac, kes naise poole suunatud käsirelvaga naise poole kõndis.

/.../

"Me tegime seda, kallis," sõnas Peter oma naisele kõrva, teda kõvasti kallistades. Huultega musitades tema nägu.

"Ma armastan sind, Peter!" sosistas Sarah vaikselt, kelle pisarad olid kokku puutunud mehe põsega.

"Ja mina armastan sind rohkem, Sarah Taylor!".

Politsei oli saanud Rachel Calwoodi enda võimusesse ja seda tänu Peteri telefonikõnele Joe ja Mac'ile. Green Bay asukoha tuvastamine oli juba käkitegu ning punapea ära viimine toimus koheselt peale vahistamist.

Peter ja Sarah läksid tuppa tagasi peale tegevust. Politsei konfiskeeris lumest naise püstoli ja käskis Peteril ilmuda lähiajal jaoskonda koos Jimiga.

"Kui Jim tunneb Racheli ära kui kurjategijana, on juhtum lahendatud ning tuleb oodata vaid ülestunnistusi," sõnas Joe veel mehele enne politsei lahkumist.

Mees asetas enda käed Sarahi kaenlasse ning abielupaar sumpas tagasi tuppa läbi lume. Tuppa astudes, nägid, et Jim oli üles ärganud. Ilmselt selle kära peale, mis mõnisada meeter eemal toimus järve ääres. Poiss oli äärmiselt nördinud, et tema vanemaid lähedal ei olnud.

"Jim, kallike..." sõnas Peter ja istus poisi kõrvale diivanile. "Kas väikevend on vahepeal ärganud?".

Poiss raputas pead.

"Väga hästi. Kas sa soovid midagi süüa?".

"Emme. Issi. Miks te nutate?" küsis poiss vaid vanematele otsa vaadates. Sarah võttis Leslie ettevaatlikult kätte ja istus teisele poole Jimi diivanile.

"Kõik on hästi, Jim. Meil on nüüd kõik hästi!" naeratas Peter.

"Emmel ja issil lihtsalt läks midagi silma. Ja tead, õues sajab lund," lausus Sarah, samal ajal pisaraid pühkides.

"Tõesti?" naeratas Jim.

"Jah, aga kas sa ehk soovid midagi süüa?" küsis mees. Jim noogutas. "Ma lähen toon midagi. Ole siin, Sarah. Katsu rahuneda!".

Peter tõusis püsti ja kõndis kööki, jättes Sarahi elutuppa koos lastega.

"Kas issi nuttis?" küsis Jim.

"Ei, kallike. Õues sajab lund ja me jäime lihtsalt lumesaju kätte. Kõik on hästi, Jim. Tänasest on kõik hästi!" muigas Sarah.

"Tahan õue ka!" lausus poiss.

"Issiga lähete varsti. Issi tahab, et sa kedagi näeksid. Kõigepealt, muidugi söödame sul kõhu täis, eksole?!" Sarah rahunes oma pojaga rääkides. Lõpuks ta veel veidi nuuksus.

"Emme?" Jim vaatas Sarahile otsa.

"Jah, kallike?".

"Ma armastan sind!" lausus poiss ja kallistas oma ema.

Sarah ohkas sügavalt ja tõmbas poisi ühe käega enda kaissu. Nad sulgesid oma silmad ning naine tundis jällegi, kuidas pisarad hakkasid voolama mööda tema põski alla. Seekord oli tegemist õnnepisaratega, sest kõige raskem on nüüd möödas. Nüüdsest võis ainult paremini minna.

Peter ilmus elutuppa tagasi lahtilõigatud meekoogi ja piimaga. Ta jäi seisma ukselävel ning imetles oma pere diivanil istumas. Muigas hetkeks ja kõndis siis nende juurde.

"Jim, ma aitan sind," Peter istus diivanile ja pani toiduasjad diivanilauale. "Sarah, köögis on putru ja kohvi. Sa peaksid samuti midagi sööma. Kui olen Jimiga siin lõpetanud, tulen ka enne kui jaoskonda poisiga lähme,".