Jim Taylor {estonian version} COMPLETED

Peatükk 17 - "Sünnipäeva pidu" {estonian}

Peter katkestas kõne ning pani telefoni tagasi kapile.

"Mis viga?" küsis Sarah kohvi rüübates.

"Michael Phillis võeti kinni,".

"Palju õnne sulle, palju õnne sulle, palju õnne kallis Peter... Palju õnne sulle!" Peter ärkas sünnipäeva laulu peale üles ning nägi voodi serval istuval Sarahit, Leslie põlvedel süles.

Sarah hoidis kahe käega ilusat ja suurt sünnipäeva torti, mille sisse olid torgatud väga palju küünlaid. Ilmselt 42, sest nii suurt vanust pidi Peter sel päeval omaks võtma.

"Ära jää uuesti magama, kallis," Sarah naeratas.

Peter tõusis voodis istuli ja sügas enda silmi.

"See on väga ilus," lausus Peter ja puhus küünlaleegi.

"Kas sa ikka soovisid ka?" küsis naine.

"Ma olen juba nii vana, et mul ei ole enam midagi soovida. Mul on kõik olemas, millest alati unistanud olen," Peter suudles oma naist kergelt huultele.

"Sea end valmis ja tule siis torti sööma," sõnas Sarah ja kõndis ettevaatlikult tordiga magamistoast minema.

Peter ohkas sügavalt ja heitis pilgu aknast välja.

"42..." mees pööritas silmi. "Vanadus on mu kätte saanud,".

Peter ja Sarah plaanisid mehe sünnipäeva pidu tähistada ilma igasuguse teise külalisega. Naine tegi kodus valmis salati ning tellisin ühe hea tuttava käest ilusa tordi. Peter aga ajas asjus vaikselt arvuti taga ning pidas emaili teel sidet Jimi arstiga. Veendumaks, et poisiga on kõik korras.

Ka Mac ja Joe ei olnud peole kutsutud. Pealegi, Peter käis nendega väga tihedalt läbi. Varem või hiljem, kui meestel sünnipäev meeles oli, soovisid talle õnne. Siiani polnud nad kordagi Peteri sünnipäeva ära unustatud. Täpselt samamoodi oli Peteril meeles ka Mac ja Joe sünnipäevad. Neid võis nimetada parimatest sõpradeks. Kuldseks kolmikuks.

Umbes kella 5 ajal kattis Sarah laua ning kutsus Peteri endale appi. Mehele väga meeldis enda naist kodutöödes aidata, kuid alati polnud tal selleks aega. Nüüd oli tal rohkem aega oma perele pühendada, kui tööandja andis loa töölt puhata mõneks ajaks. Muidugi, pidi Peter taastama hiljem töölt puudutud aeg ning ka palk tõotas tulla väiksem kui muidu.

Pidulaud oli suhteliselt tagasihoidlik. Just nii nagu Peter oli soovinud. Salat, keskmise suurusega tort ning mõned suupisted. Kuna laps oli veel väike, ei saanud ka talle peale piima ja purustatud püreede pakkuda. Alkoholi kogus oli laual nagu romantikutel üldiselt kombeks. Punane vein ja vahuvein. Alati oli ka igaksjuhuks keldris tagavara, kuigi noorpaar ei olnud eriti alkoholi sõbrad. Pigem hoiti tagavara suurteks pidustusteks või kui Peter ja Sarah plaanisid kaua õhtud romantiliselt koos veeta.

"Ma õnnitlen sind, kallis. Palju õnne veelkord!" Sarah tõstatas klaasi oma mehe terviseks.

Peter naeratas. Ta polnud nii kaua end nii õnnelikuna tundnud. Muidugi Jimi leidmine ja tema paranemine tegi vanematele ja teistele hea meelt.

"Aitäh, Sarah! Sa oled mu eluarmastus," lausus Peter ning suudles oma naist huultele.

"Sööme nüüd kõhud täis ja siis heidame pikali diivanile. Ja siis lihtsalt... naudime üksteist,".

"Suurepärane idee, mu arm!" Peter noogutas.

Perekond Taylorid einestasid veel tükk aega ning nautisid laua ääres üksteise seltskonda.

"Sinu vanemad pole ka veel helistanud, et õnne soovida," sõnas Sarah.

"Ma ei pane pahaks. Küllap neil on väga kiire. Olen juba täiskasvanud mees, ei vaja sünnipäeva kõnesid hommikul kell 7," naeris mees.

"Tõsi, aga see on siiski sinu päev. Kas haigla ka teab, et sul täna sünnipäev? Et nad ilma asjata ei helistaks ning sinna sind ei kupataks," küsis Sarah.

"Teavad. Doktor Hernandez soovis mulle õnne. Hoiame ühendust meili teel,".

"Siis on hästi. Oled sa lõpetanud?" Sarah lükkas enda taldriku veidi eemale ja vaatas oma mehe taldrikut.

"Jah, olen. Väga maitsev oli, aitäh,". Peter muigas ja nad tõusid laua äärest püsti.

Taylorid jätsid enda nõud mõneks tunniks lauale vedelema. Sarah haaras põrandalt Leslie ning Peter veinipudeli ja klaasid.

Rahulolevate nägudega, suundusid kõik kolm elutuppa, kus nad end mugavalt diivanile sisse seadsid.

Peter lülitas teleka sisse ning avas pudeli.

"Tõotab tulla väga hea õhtu," naeratas naine.

"Iga õhtu, mida me koos veedame, on väga hea. Sinuga koos olles ongi ainult võimalik hea halb unustada ning keskenduda vaid heale. Öeldakse, et inimesed tahavad seda, mida neil ei ole. Mina olen väga rahul sellega, mis mul on ja kes mul on olemas. Kõige suuremaks põhjuseks - sina, mu kallis," ütles Peter ja kallas klaasid täis veini.

"Toost suurepärasele abikaasale," sõnas naine.

"Toost sulle, mu arm!".

Peter ja Sarah lõid klaasid kokku ning võtsid neist suured sõõmud.

"Täiuslik nagu ikka," lausus Sarah.

"Nagu sina," vastas Peter.

Mees võttis naise klaasi enda kätte ja pani koos enda omaga diivani lauale. Toetas end mugavalt diivanipatjadele ning võttis naise kaissu.

Pikad jutud. Imelised hetked. Minutid möödusid juba tundidena.

Telefoni helin.

"Minu!" lausus Peter ja tõusis diivanilt.

"Ilmselt sinu vanemad. Tahavad õnne soovida," Sarah naeratas.

"Ei ole. Tundmatu number on,". "Hallo? Peter Taylor kuuleb!".

"Peter?" kõlas hääl.

"Rachel?"

Peter nägu kahvatus. See oli tõepoolest Rachel. Nii võis ta väita tema hääletooni järgi. Mees kõndis nüüd juba närvilisena akna juurde.

"Mida sa tahad, Rachel?".

"Sinu häält vaid kuulda. Kuula mind, me peame kokku saama. Palun! Sul on täna sünnipäev. Neljakümne teine. Ma mäletan. Palun, saame kokku!".

"Sa, eit, oled tagaotsitav. Kus sa end peidad?".

"Ma räägin kõik ära. Palun, ainult kuula mind. Ära kellegile ütle. Tule lihtsalt välja,".

"Sa luurad mu maja ümber?".

"Mul ei ole jäänud muud võimalust. Räägime,".

Peter hääl oli ärev. Racheli hääl tegi teda ärevamaks kui kunagi varem. Mehe jalad olid nõrkemas. Veri ei tahtnud neis enam korralikult ringi voolata.

Ilma oma naisele ütlemata, kiirustas mees kergeid jalanõusid jalga panema ning tormas välja.

Selle aja jooksul oli kõne kahjuks katkenud.

Maja ees seistes, ei näinud Peter mitte kedagi. Rachel ilmselt jälgis teda kuskilt kaugemalt ega julgenud lähemale tulla. Rahvast veidi oli tänavatel liikumas, kuid mitte kedagi kahtlast.

Telefon helises jälle. Tundmatult numbrilt.

"Rachel?". "Sa pidid siin olema,".

"Ma olengi. Palju õnne, kallis Peter. Olen sind alati armastanud ja teen seda igavesti!"

Kõne katkes.

Peter muutus üha närvilisemaks. Kõndivatest inimestest tänavatel oli raske tuvastada kedagi Racheli välimusega. Mitte keegi neist ei näinud kahtlane välja ega tema sarnane. Kuni mehe pilk peatus ühe tumedajuukselise naise peal. Päikeseprillid ees. Veidi kaugemal puu kõrval seismas. Telefoni tasku panemas. Peteri poole vaatamas.