Jim Taylor {estonian version} COMPLETED

Peatükk 21 - "Enesetunne kõneleb viimaks" {estonian}

"Kas tema tegigi sulle haiget?" küsis Mac.

Jim hakkas enda toolis rabelema. Just kui oleks ta tahtnud põgeneda kuhugi.

"Michael. Kas see laps pole teile üldse tuttav?" küsis Mac Michaeli poole vaadates.

"Viige ta minema. Ma ei tea teda,".

"Issi! Ära tee mulle haiget!" Peter lohutas oma poega, kuid viimane hakkas ühaenam rabelema. Jim puhkes nutma.

Jimi jaoks oli see justkui šokiteraapia, millest ta üritas enda ajus lahti saada. Ta tundis selle mehe ära. Michael oli kuriteoga seotud. Mees oli talle haiget teinud. Ta oli see inimene, keda nad otsisid.

Ja jälle oli Peter endas täiesti kindel ja iga detail vastas tõele.

"Ma arvan, et see on praeguseks kõik, Peter," sõnas Mac Michaelile lähenedes.

"Jah, ma usun ka," Peter põrnitses kurjategijat. "Jään ootama, kuni see paks teo üles tunnistab,".

"Palun, lahkuge," Mac tõstis enda häält.

Peter tõusis ratastooli kõrvalt püsti ning andis veel Michaelile viimase vihase pilgu.

"Ma tulen veel tagasi," sõnas ta ning lükkas ratastooli suuna õigele poole. Lükkas siis seda uksest välja kuni Joe nad välisukseni saatis.

"Kallis, rahune. See halb mees pannakse kohe kindlasti trellide taha," lausus Peter ratastooli nende poole lükates.

Jim oli vaikselt maha rahunemas. Tema isa hääl rahustas teda ning Peteril oli hea meel, et poiss oskas vahet teha temal ning Michaelil. Mõistnud, et Michael on see halb inimene, aga Peter heasüdamlik.

"Aitan su autosse," sõnas mees ning avas tagaistme ukse. Tõstis poisi autosse, kinnitas tal turvavöö ja kontrollis veel hetkeks selle kinnitavust. Seadis ratastooli kokku tagasi ning asetas selle pagasiruumi.

Istus rooli taha ning käivitas auto.

"Lähme nüüd poodi ja ma ostan sulle midagi magusat. Sa oled selle ära teeninud, eksole?" vaatas Peter korraks tahaistmele Jimi poole ja naeratas. Ja siis alustas sõitu Chicago kaubanduskeskusse, kuhu oli veidi vähem maad kui tagasi koju.

Kaubanduskeskuse parklasse jõudes, parkis mees auto ning aitas uuesti Jimi autost ratastooli. Liikudes temaga erinevatesse toidupoodidesse.

Tagasi teel poest välja, kuulis Peter tuttavat naisterahva häält. Seesama hääl, keda ta oli kuulnud linnas varem Thomase kodu juures. Jäänud hetkeks ja kiiresti nurga peale seisma, kuulatas ta naise häält.

"Mis mõttes raha pole üle laekunud?".

See pidi olema Rachel. Täpselt tema hääletoon, kui naine nõudis Peterilt selgitusi, miks ta hilja vahel koju jõudis.

"Ammu kandsin raha üle. Ja pealegi, sa ära lase endale pähe istuda. Sa tea - ära ürita mind sisse rääkida. Meie kokkulepe polnud selline. Hea küll, ma lähen koju ja vaatan selle asja järgi,".

Kellega ta küll rääkida võis? Kas Michaelil lubati vangimajas telefoni kasutada? Selliseid asju vahel lubatakse.

Siis kostis ainult kontsakingi häält, mis vastu asfaldit käis. Rachel oli liikumas ja nüüd oli Peteri võimalus teda autoga jälitada.

Mees lükkas kiirema sammuga ratastooli auto juurde tagasi ja pani poisi kiirelt tahaistmele istuma. Ükski tema liigutus ei jäänud tegemata, alustades ratastooli lükkamisega ja lõpetades turvavöö kinnituse kontrollimisega.

Pani kiirete liigutustega tooli kokku ja pagasiruumi. Istus rooli taha ja käivitas auto.

"Enam ma sind käest ei lase," pomises Peter ning tagurdas autode vahelt välja ja lisas siis veidi gaasi, et naisele järgi jõuda.

Naisterahvas, endiselt tumedapäine ja kübar peal, kõndis mööda kõnniteed kortermajade poole. Ületas mitu korda ülekäigurada ja keeras siis majade juurest vasakule.

Mees jättis auto tee äärde, et kahtlusi mitte äratada.

"Jim. Ma lähen korra välja, aga tulen varsti tagasi," ütles Peter poisi poole vaadates. Jim noogutas ja jätkas enda jäätisetopsi söömist.

Peter avas enda poolse autoukse ning kõndis aeglaselt naisele järgi.

Tegemist oli mingisuguse kõrvaltänavaga, kus maju ümbritsesid kõrgemad aiad ning eemal olid mõned üksikud bussipeatused.

Õnneks, Rachel ei olnud endiselt meest märganud. See oligi kõige olulisem. Vastasel juhul, oleks naine võib-olla ta mujale lõksu meelitanud ning siis jäänuks endiselt tabamata.

Peter tõmbas kapuutsi tihedalt pea ümber ning käed tasku. Proovides näidelda mõnda asotsiaali või tavalist meesterahvast, keda ehk Rachel ei tundnud.

Mõned sajad meetrid edasi, märkas mees, et naine siseneb ühte kortermajja. Trepikoja lambid süttisid ükshaaval põlema ning üsna pea süttis ka teise korruse toas tuli. Mees kõndis kortermaja eesoleva muruplatsil oleva pingi juurde ja istus sellele. Kergitas hetkeks kapuutsiäärt ning jälgis hiljuti valgustatud korterit.

Mõni minut. Paarkümmend minutit. Kuid vaid vari liikus aegamööda. Järsku ilmus akna vaateväljale naisterahvas. Brünett, aga mitte kauaks. Naine heitis paruka peast ning hetkega oli arusaadav naise nägu. Rachel Calwood.

Ta oli rahulolev. Veidi õnneliku muljega.

"Mitte kauaks, Rachel!" pomises mees endamisi kapuutsi sisse. Tõusis siis pingilt ja alustas teed tagasi auto juurde, kus Jim oli oma isa juba vähemalt 25 minutit oodanud. Teel tagasi, Peter võttis taskust telefoni ja valis ühe numbri.

"Joe! Peter siin. Ma tean, kus Rachel end peidab,".