Jim Taylor {estonian version} COMPLETED

Peatükk 2 - "Mälestused" {estonian}

 "Peter ja Sarah Taylor. Tööaegadega on kõik korras, ei mingit kiirustamist, aga.. Asi puudutab teie kadunud poega Jim Taylorit. Ta on.. leitud," sõnas Mac, üks politseinikest.

Sarahi pea vajus Peteri õlale, tema näost võis välja lugeda, et ta oli tõsiselt šokeeritud.

"Meie poeg? Jim? Leitud? Aga.. Me tahame teda näha," ütles Peter oma madala hääletooniga. "Kus ta on? Me tahame teda näha,"

"Rahulikult nüüd, Peter. Ta on nüüd kindlates kätes. Tulge meiega kaasa," vastas Joe, teine politseinikest. "Aga, Peter, sa pead kell 12 tööl olema. Peadirektor käsib,".

"Per**e käigu see direktor, kui minu poeg on üles leitud. Tahan temaga terve päev koos olla," naeris Peter, kuigi olukord oli siiski tõsine. Jim Taylor oli üles leitud ning nüüd suutsid tema vanemad ainult sellele mõelda.

Taylorid jätsid välisukse lahti ning Sarah tormas kiirelt Leslie juurde kööki. Tõstis pisikese poisi söögitoolist, jättes sinna maha jäätmed, mille Leslie oli tekitanud. Ei olnud aega koristada, tuli vaid Leslie natuke viisakamalt riidesse panna ning välja tormata. Peter samal ajal pani selga enda politseimundri, olenemata sellest, et ei kavatsenud sel päeval tööl viibida. Jim oli tähtsam. 6 aastat kadunud laps. Miski muu polnud enam oluline, kui tema leidmine.

"Me oleme valmis, Peter. Aga sina?" sõnas Sarah kiirelt, endale heleroosad tennised jalga pannes. Riietuselt kandis Sarah valget suvekleiti, mida kaunistasid tumesinised lilleõied. Juuksed olid punupatsi pandud juba hommikul, aga suure kiirustamisega oli ka see enda viisaka võlu kaotanud. Peter noogutas oma naisele. Perekond Taylorid ja politseinikud Mac ja Joe lahkusid suurest pruunist majast.

 Sarah ja Peter kohtusid 2000. aastal muusikafestivalil. Sarah oli kogemata tantsuhoos Peterile õunasiidrit peale ajanud, mis rikkus Peteri valge triiksärgi tolleks ülejäänud õhtuks. Mõned kuud hiljem otsustasid noored koos olla ning unistasid kooselust oma kätega ehitatud suures pruunis majas. Ehituse ajal, elasid nad kortermajas oma praeguse maja lähedal. Juba, 2005. aastal Sarah ja Peter abiellusid.

Nende esimene poeg Jim sündis 2010. aasta jaanuaris Chicagos. Sarah läks lasteaiatöötajana tol ajal lapsepuhkusele, kuid Peter töötas edasi ajakirjanikuna.

Sama aasta kevadel pidasid perekond Taylorid Jimi 2-kuu sünnipäeva ühes Ameerika Ühendriigi rohelisemas pargis. 14. märtsil oli päev, mis muutis Sarahi ja Peteri elu täielikult. Algselt oli ilus märtsipäev ideaalne. Piknik, esimesed soojad kevadilmad, Taylorite sõbrad ja tuttavad olid enda lastega pisipoisi minisünnipäevale kohale tulnud.

Ühel hetkel, umbes 6 ajal õhtul, olid vanemad kokku istunud piknikutekile. Tuttavate vanemad lapsed olid jäetud väiksematega natuke eemale mängima. Ka väike Jim oli nende hoolde jäetud.

Peteri õelapsed Donna ja Calvin olid mängude eestvedajad, Jim lamas turvatoolis vagusi pehmel murul. Läks vaid mõni minut mööda, kui laste mängupall eemale veeres ning Donna, Calvin koos teiste vanemate lastega sellele järele jooksid. Kõik lapsed imetlesid Jimi ega tahtnud teda mingis mõttes mängust välja jätta. Peter oli lastele sõnad peale lugenud, et Jim on sellises vanuses, kellele meeldivad liikuvad nähtused või mänguasjad. Kui lapsed palliga tagasi jooksid, et Jimi edasi valvata, samal ajal valvates, ei märganud nad enam teda.

Suure kisa ja pekslevate südametega, jooksid lapsed tagasi nende vanemate juurde ning olid küsinud, ega nad Jimi enda juurde ei võtnud. Eitati. Asuti Jimi otsima ning käidi inimeste juurest inimeste juurde, ega nad väikesest 2 kuusest imikust midagi ei teadnud. Sellest päevast on Jim kadunud juba nüüdseks 6 aastat ja 3 kuud.

Kell oli juba 12:35, kui Peteri kolleegid olid Taylorid nende poja peidupaiga ette sõitnud. Tegemist olid hea väljanägemisega elamuga Morton Groves. Majale oli juurde ehitatud beežiks värvitud veranda; maja ise oli mustaks värvitud suurte avarate akendega. Tayloritele öeldi, et poiss leiti maja keldrist lukustatud ukse tagant. Majas sel hetkel ühtegi hingelist ei viibinud. Elamut ümbritsesid mitmed teised Chicago politseiautod, politseinikud ja kriminalistid.

Kui sireeniviles politseiauto peatati vastava maja teeotsas, astusid Sarah, Peter koos Lesliega välja. Joostes läbi politseinike, väike laps Sarahi süles, leidsid nad seismas kollase kriminaalsündmuskohta mitte ületada sildi taga. "Ma pean teda nägema," karjus Sarah, pisarad silmis ühele politseiohvritserile, kes üritas peret mitte sildi alt läbi lasta. "Jim on meie poeg," karjus Peter mehele näkku.

"Kas sa ütled neile, Mac?" küsis üks politseinikest, kes Sarahi ja Peteri sündmuskohale toimetasid.

Peter kuulis seda, peatas Sarah ja Leslie ning mees vaatas tagasi. "Ütled meile mida?"

Joe ja Mac tardusid Tayloritest umbes 10 meetrit eemal, vaadates peret üsnagi murelike nägudega. Peter sai aru, et midagi on valesti. Ta jooksis meeste poole ning haaras Maci kraest kõvasti kinni. "Mida sa ütlema pead? Kui sa veel sekundi vaikid, virutan sulle vastu nägu,". Sarah koos Lesliega olid pisarais silmadega endiselt veel kollase kriminaalsündmuskoha sildi juures. Leslie puhkes nutma, kui oli kuulnud enda isa karjumas. Sarah püüdis teda lohutada, näod Peteri, Maci ja Joe poole suunatud.

"Peter Taylor. Võta iseendale see sekund. Teie poeg, Jim.. Leiti siin majast keldrist. Kriminalistid tuvastasid poisil väga palju vägivallatunnuseid. Tema peal on väga palju viha ja raevu välja valatud. Ei saa ka välistada seksuaalset ärakasutamist,"