Jim Taylor {estonian version} COMPLETED

Peatükk 11 - "Paberlennukid ja linnud" {estonian}

"Kuradi nõid tegi mu lapsele haiget. Loodan, et võimud saavad ta kätte ja ta mädaneb vanglas. Ma ei anna seda talle kunagi andeks," sõnas Peter, Sarahi tugevalt kallistades.

Peter oli maruvihane, kuid sai aru, et peab enda naist ja lapsi kaitsma. Kui Rachel on välja ilmunud, ei pruugi ta põgeneda. Ta võib Peteriga varsti kontakti otsida.

12 päeva oli möödas Jimi leidmisest. Sündmuste selginemine, mis tegelikult Jimiga juhtus, tundus Taylorite perekonnale juba kui igavikuna. Peter magas tol ööl, kui ta peale pikka trippi koju jõudis, üpriski hästi. Hommikul tundis ta end täitsa välja puhanuna. Sarah ja väike Leslie magasid veel kui Peter kell 8 hommikul tõusis. Sarah on liiga palju kannatanud nii Jimi kui ka Peteri pärast, seega lasi mees tal nii kaua magada kui ta soovis. Peteri uni kadus juba kella seitsmest, kuid seni nautis ta oma kalli naise kõrval voodis varajast päikesetõusu.

Peter jõudis vaid kohvimasina käima panna umbes poole üheksast, kui kuulis Lesliet juba nutmas.

"Mina," tormas mees magamistuppa ning võttis nutva Leslie endale sülle. Sarah oli enda silmad lahti teinud. Ta kussutas last ning kõndis temaga mähkmelaua juurde, et see ära vahetada.

"Sa oled vaeva näinud, mu poeg," naeris Peter mähet vahetades.

"Sa pole kaua temaga tegelenud," pomises Sarah vaiksel toonil nende abielupaari voodis.

"Ma tean... Pole aega olnud," sõnas mees ning ohkas. "Tead ju küll. Jim.".

"Tean, kuid ära unusta meid, eksole," ütles naine. Peter vaatas ta poole, suudles lapse laubale ning tõi pisikese Sarahile kaissu.

"Mulle meeldivad sellised hommikud," ütles Peter ja muigas oma perekonnale. "Kuid ma tahan varakult haiglasse minna, enne kui Jim ärkab,".

"Me tuleme kaasa. Vähemalt täna. Sa oled kogu aeg ära nii, et me Lesliega polegi saanud teda õieti vaatamas käia," ütles Sarah, Lesliega samal ajal mängides.

"Anna andeks, kallis. Tulge muidugi kaasa! Nii palju tööd on lihtsalt. Rachel. Thomase süüdistamine." noogutas Peter.

"Kuid kõigepealt," Sarah haaras Peteri käest ja silitas seda. "Sööme hommikust, joome kohvi ja siis lähme haiglasse,". Peter suudles oma naist õrnalt huultele ja tõusis siis püsti, et too hommik ise hommikusööki valmistada.

Umbes 2-3 tunni pärast, oli Taylorite pere valmis haiglasse lahkuma. Sarah haaras soojalt riidesse pandud Leslie sülle ning Peter lukustas veel kodu ukse.

Mõne ajaga olid nad kohal haiglas. Haigla hoovis märkasid nad doktor Hernandezt, ühte meditsiiniõde ja nende last Jimi.

"Mida teie siin teete?" küsis Peter doktorilt naeratades, autost väljunud.

"Täna me uudistame maailma," ütles doktor. "Tervist! Kas tulite Jimi vaatama?".

"Jah, tulime küll. Seekord olen mina ka kaasas," sõnas Sarah doktorile naeratades. Peter aitas autost välja tõsta lapsekäru ning Sarah asetas väikese Leslie sinna sisse. Nad kärutasid asjaosalistele lähemale ja kõik surusid doktoril kätt.

"Kuidas teil läheb?" küsis Peter doktorile otsa vaadates.

"Meil läheb... Teate, ma pean teiega rääkima," sõnas doktor nüüd juba tõsisemal toonil. Palus meditsiiniõel ratastoolis olevat Jimi veidi hoovi näidata ning ise kõndis Tayloritega veidi eemale.

"Jimi tervisega on midagi lahti," jätkas doktor.

"Mismõttes? Kas midagi juhtus?" küsis Sarah.

"Mitte päris. Meile tundub, et Jimi psüühika ei ole see, mis on tervel 6 aastasel poisil,".

"Mida te öelda tahate?" küsis Peter, käed rinnale risti pannes.

"Kui Jim siit välja saab. Väljub ta igaljuhul ratastooliga, seda te teate. Midagi on veel, mida peate teadma. Koju jõudes, ei ole ta see laps, kes ta võiks olla. Ta näeb maailma nagu esimest korda. Tema aju on tõsiselt kahjustada saanud ja võib lõppeda tõsiste tüsistustega," seletas doktor.

"Ta on ju normaalne laps. Ta saab aru küsimustest, mida teie või keegi teine talt küsib," vastas Peter.

"Seda küll. Küsimused peavad olema täpsed ja lühidalt küsitud. Me oleme üritanud õppida numbreid, aga ta ei saa neist aru. Pusled on raskendatud ülesanded tema jaoks," noogutas doktor.

"Mida see siis tähendab, doktor? Milline see elu saab siis olema? Ta on ikkagi meie laps. Me ei hülga teda nüüd," Sarah oli hämmingus.

"Te ei peagi. Te peate lihtsalt arvestama, et te peate Jimi ise söötma ka võib-olla siis, kui ta on juba 12 aastane. Teda hämmastavad väikesed asjad, kuid hirmutavad suured,".

"Mis te tahate öelda, et meie laps on... Et meie lapse elu on rikutud?" küsis Peter.

"Kahjuks küll. Kui ta just selline imelaps pole, kes iseseisvalt kodus paraneb ning tüsistusi ei teki. See protsent, kahjuks, on väga väike," sõnas haigla töötaja.

"Ta on normaalne laps. Ja jääb selleks. Meie oleme tema vanemad ja me ei loobu temast mitte kunagi. Me oleme alati tema jaoks olemas ning teeme kõik, et tema elu ei oleks raske," sõnas Peter. Tema hääl värises. Tunne tema sees sarnases kui maailma kadumine tema jalge alt.

"Me usume teid, head inimesed. Kuid... Selles maailmas ei ole ainult teie ega meie. Ei ole ainult häid inimesi. Maailm on täis igasuguseid inimesi," seletas doktor vaiksel toonil.

"Selles oleme me juba veendunud. Arvesse võttes seda, mida inimesed meie lapsele põhjustasid..." ütles Sarah.

"Mul oli tõsiselt kahju teile seda öelda, aga te lihtsalt pidite seda teadma," doktor noogutas.

Meditsiiniõde lükkas ratastoolis istuva Jimi doktori ja poisi vanemate juurde tagasi.

"Ta on nagu kullatükk," sõnas meditsiiniõde. Naeratades poisi vanematele.

"Me teame seda," Sarah muigas.

"Jimile väga meeldivad paberlennukid ja linnud. Ta jumaldab neid," sõnas õde.

Sarah ja Peter vaatasid Jimi samamoodi, kui ta sündis. Seda inglit, kes neile saadeti. Peteril olid pisarad silmis, rääkimata Sarahist. See imeline hetk tõi tagasi väga palju nostalgiat.

"Lennuk..." puterdas Jim taevasse vaadates, üritades pääsukesi käega õhus püüda.

"Pääsuke, Jim. Linnud..." Sarah kükitas Jimi ratastooli kõrvale maha ning vaatas, kuhu tema poiss vaatas. "Imeline, eksole".

Jim jälgis Sarahit pikalt ja siis naeratas talle laialt. Poiss tundus sel hetkel õnnelik. Ta ei mõistnud, mida edaspidine elu endast ette kujutas. Mida elul oli talle tulevikus pakkuda. Sarahile tundus, et Jim võis näha temas kui head sõpra, kui mitte reaalset bioloogilist ema. Naine silitas Jimi põske õrnalt, kuid Jim ei ajanud seda ära.

"Linnud..." pomises Jim edasi, taevasse vaadates.

"Ja paberlennukid, mu poja..." sosistas Sarah Jimi kõrval vaiksel toonil.