Jim Taylor {estonian version} COMPLETED

Peatükk 3 - "Tappev ärevus" {estonian version}

"Peter Taylor. Võta iseendale see sekund. Teie poeg, Jim.. Leiti siin majast keldrist. Kriminalistid tuvastasid poisil väga palju vägivallatunnuseid. Tema peal on väga palju viha ja raevu välja valatud. Ei saa ka välistada seksuaalset ärakasutamist,"

"Kuidas palun?" oli Peter jahmunud.

"Andke andeks, Taylorid. Me teeme kõik, mis meie võimuses, et kurjategija või -tegijad üles leida," sõnas Joe.

"Tegijad? Neid võib olla mitu? Kus Jim on, me tahame teda näha," ütles Sarah, Lesliet endiselt lohutades. Tundus, et igasugune liikumine ja ema kiigutamine rahustas väikest poissi.

"Ta on endiselt all. Ja kahjuks, te ei tohi sinna minna. Jimi psüühika häirimisega on väga palju vaeva nähtud ja kardab inimesi. Nii pea, kui laps on valmis majast välja tulema, näete te teda, kui ta ära viiakse," seletas Mac. "Tundus, et ta ehk pole kõik need 6 aastat ilmavalgust näinud,".

Peter ja Sarah olid šokeeritud. Kes teab, palju nende laps on 6 aasta jooksul üle elanud. Kes seda teha võiks? Miks peaks keegi üldse tahtma nende lapsele haiget teha? Seksuaalne ärakasutamine - 6 aastast last?! Milline inimene seda teeb.

"Ära viiakse? Kuhu ta viiakse?" vaatas Peter Macile tõsiselt silma.

"Jim tuleb meditsiinilistel põhjustel haiglatöötajatel üle vaadata. Millised on tema vigastused, milline saab olema tema diagnoos. Võib-olla Jim mäletab midagi ja on valmis rääkima. Politsei hoiab samuti temal silma peal," noogutas Joe.

Peter ohkas ja kõndis siis Sarahi ning Leslie juurde tagasi. Nad suunasid enda pilgu selle hea väljanägemisega maja poole, lootes, et Jim tuuakse pea välja. Absurd oli see, et neid ennast ei lastud sinna. Mingis mõttes, oli see enesest mõistetav. Jimi polnud vaja veel rohkem hirmutada, kui ta oli politseinike kartnud. Nemad ju ilmselt kohe andsid teada, et tal pole neid vaja karta. Järsku toimus midagi. Politseinikud jooksid verandale, nii ka Joe ja Mac. Kära ja liikumist oli palju. Nüüd toodi Jim politseiniku süles välja.

Sarah tundis, kuidas tema ümber maailm ja aeg järsku peatus. Kõik toimus tema silmis aeg luubis. Silme eest kisus juba mustaks, kuid ta veel suutis Peteri käest kinni võtta ja seda tugevalt pigistada.

"JIM!" karjus Peter ning eemaldus Sarahist. Mees ronis üle kollase kriminaalsildi ning jooksis Jimi süles hoidnud politseiniku poole. Korra tagasi vaadates, märkas ta Sarahit enda pisaraid pühkimas.

"Eemalduge, härra Taylor! Te ehmatate ta ära," jooksis Joe Peterile vastu ning võttis temast kinni. Tirides teda tagasi ja üritades teda enda pere juurde tagasi vedada.

Politseinik, kes Jimi enda süles hoidis, üritas Jimi nägu katta õhukese heleda rätikuga. Jimi silmad polnud ilmselt need aastad valgust näinud ja kõik see möll võis teda ainult ära hirmutada. Polnud vaja, et Jim hüppaks sülest ja jookseks ära teadmata suunas. See kõik oli vajalik ainult tema jaoks. Ainult praegu.

"Peter! Mine eemale. Tulge Chicago Behavioral haiglasse. Me toimetame ta sinna," ütles Mac ja lükkas Peteri eemale. Selle peale jooksid Taylorid politseiautosse, millega nad kohale tulid ning Mac järgnes neile. Käivitas auto ja oli valmis liikuma kiirabi auto järel, kuhu Jim turvaliselt viidi.

Elektrooniline kell näitas juba 13:46 pm. Peter saatis sõnumi enda tööandjale, et ei kavatse sel päeval tööle ilmuda. Põhjendusega.

Vahelduva eduga äratas Leslie tähelepanu Maci raadiosaatja auto salongis, mis andis mitmeid väljakutseid. Mac katkestas need, andes teada, et tema üksus oli hetkel hõivatud.

Haigla, kuhu sõideti, oli konsulteerimis-ja käitumishäiretega inimeste jaoks. Sinna oli ka teel kiirabi brigaadiüksus, et välja selgitada Jimi vigastused. Häirega tegelesid juba spetsialistid, keda oli kutsutud juba kõrge heledatest tellistest ehitatud hoone ette. Teepikkus ei olnud küllaltki pikk - haiglasse jõudis umbes veerandtunniga.

Nii pea, kui kiirabi auto haigla ette jõudis, tormasid võimalikud spetsialistid ja arstid Jimile ja teistele vastu. Ettevaatlikult tõsteti kanderaam maha, kus Jim vagusi lamas. Ilmselt oli talle manustatud valuvaigisteid ja rahusteid, juhuks, kui Jim paanikasse peaks sattuma.

Mac parkis enda auto parklasse, mis asus täpselt asutuse kõrval. Umbes 5 minutit kõndimist, aga Sarah, Leslie ja Peter läbisid selle kiirema ajaga. Kas kiirel sammul või joostes. Perekond järgnes Jimi kanderaamile ja temaga tegelevate arstidele.

Juhatajad ja doktorid kõndisid neile haigla eesruumis vastu. Küsides politseinike käest, kellega ja millega on tegemist. Selgitati võimalikku seksuaalset ärakasutamist ning haavandeid, mille kurjategijad olid lapsele tekitanud.

"Ta on meie poeg, kas me võime neile järgneda?" küsis Peter doktori käest.

"Mitte veel. Oodake palun siin," sõnas doktor, viibates ooteruumis olevatele pinkidele. "Ma kutsun teid, kui teid lubatakse Jimi vaatama,".

Peter trampis ühte jalga vastu põrandat ja virutas ühele valgele toolile. "Tõsiselt? Nad arvavad, et me istume siin rahulikult?!" ütles Peter ja alustas kõndimist edasi-tagasi, vaikselt parema käe küüsi närides. "Teie, muidugi istuge,".

Sarah surus Leslie pea vaikselt vastu enda rinda ja kussutas teda. Ta istus maha, lootes, et Leslie jääb nüüd magama. Pikk päev oli tulemas, täis ootust ja närvikõdi.