Jim Taylor {estonian version} COMPLETED

Peatükk 18 - "Kodus" {estonian}

Maja ees seistes, ei näinud Peter mitte kedagi. Rachel ilmselt jälgis teda kuskilt kaugemalt ega julgenud lähemale tulla. Rahvast veidi oli tänavatel liikumas, kuid mitte kedagi kahtlast.

Telefon helises jälle. Tundmatult numbrilt.

"Rachel?". "Sa pidid siin olema,".

"Ma olengi. Palju õnne, kallis Peter. Olen sind alati armastanud ja teen seda igavesti!"

Kõne katkes.

Peter muutus üha närvilisemaks. Kõndivatest inimestest tänavatel oli raske tuvastada kedagi Racheli välimusega. Mitte keegi neist ei näinud kahtlane välja ega tema sarnane. Kuni mehe pilk peatus ühe tumedajuukselise naise peal. Päikeseprillid ees. Veidi kaugemal puu kõrval seismas. Telefoni tasku panemas. Peteri poole vaatamas.

21 päeva on möödas Jimi leidmisest. Poisi haavad on nüüdseks täielikult paranenud. Paraku, peab Jim kasutama liikumises ratastooli. Teiseks probleemiks on kujunenud Jimi ajukahjustus, mille ravimine ei ole enam kahjuks võimalik. Poiss naudib väljas viibimist, paberlennukite ja lindude lendamist.

Peamiseid kahtlusaluseid on kaks. Rachel Calwood, kes on Peteri eks-abikaasa ning Michael Phillis, kes võis olla Racheli kaasosaline. Meesterahvas on politseinike poolt kinni püütud, kuid ei ole seni midagi üles tunnistatud.

Naisterahvas, Rachel, on endiselt tabamata.

Täna, 4. augustil 2016, vabaneb Jim Taylor haiglast ning pääseb koju.

"Jah, me tuleme talle kohe järgi. Oodake seal!" lausus Peteri viimse lausena telefonisse ning katkestas kõne. "Sarah, oled sa valmis?".

"Jah, olen. Panen Lesliele jalanõusid jalga," hüüdis Sarah magamistoast ning ruttas siis sealt lapsega välja.

"Ma ootan autos," sõnas mees ja haaras mõned prügikotid esikust kaasa, et need teekonnal suurde prügikasti ära visata.

Sarah, laps süles, heitis veel pilgu korraks peeglisse ning järgnes Peterile. Keeras ukse lukku ning lahkus elumajast.

Mõne aja pärast alustas perekond sõitu haigla poole, et Jim peale võtta. Ja siis ta koju viia.

"Ma olen nii õnnelik. Nii õnnelik, Peter. Jim pääseb lõpuks koju," Sarah naeratas.

"Mina ka. Kaks korda kuus peab ta käima kontrollis. Uuringutel,".

"Arusaadav. Me saame temaga hakkama,".

"Meil on vaid suuremat autot vaja," naeris mees.

"Ära sa märgi! Lapsed kasvavad suureks ega mahugi enam siia ära. Pluss, Jimi transportimiseks on alati vaja ratastooli,".

"Nii on kahjuks," nõustus Peter.

Poole tunni pärast olid vanemad Jimi väikevennaga haigla ees. Doktor Hernandez ning meditsiiniõde ootasid Jimiga juba neid hoone ees. Jim istus vagusi oma toolis haiglatöötajate vahel. Ratastooli ees olid mõned kotid. Nende sees paistis palju mänguasju ja mõned riided.

"Härra Taylor!" sõnas doktor, kui nägi perepead autost väljumas.

Peter surus mehega kätt ning sasis Jimi juukseid. Õnneks, tundus, et Jim tundis end hästi. Ta naeratas enda isale, isegi, kui olukord oli tema jaoks üsna keeruline ja arusaamatu. Sarah samal ajal kõndis nende juurde, väike Leslie süles.

"Kas oled valmis koju minema?" küsis Peter Jimile otsa vaadates.

"Koju?" Jim oli segaduses, kuid lai naeratus oli endiselt tema näol.

"Sinu koju. Meie juurde. Me oleme sind igatsenud, Jim. Kodus on sul väga palju mänguasju," seletas naine.

"Tahan mänguasju..." Jim noogutas oma emale.

"Hakkame siis minema. Ma aitan sind," ütles meditsiiniõde ning lükkas Jimi ratastooli vaikselt perekonna auto poole.

"Paberimajandus? Kuidas nendega on? Kas mul on vaja allkirju anda?" Peter rääkis niikaua doktoriga.

"Jah, siia. Ja kaks korda kuus kontrollis. Analüüside tegemiseks. See on lihtsalt kontrollimiseks, et ilma meditsiinilise vahendita ei halvene olukord," doktor noogutas ning avas enda mapi. Selle vahel oli väga palju erinevaid ankeete ja allkirjastatud pabereid. Nende vahelt oli keeruline õigeid lehti leida.

"Nii... Siia," ütles doktor Peterile pastakat andes rinnataskust ning näidates näpuga, kuhu tuli teha vajalik allkiri. "Ja siia... Aitäh!".

Peter surus veel doktoriga kätt ning suundus tagasi enda perekonna juurde.

"Te ei kujuta ette, kui tänulik ma teile olen, doktor," hüüdis Peter talle veel järgi. Doktor muigas meelsasti ning viipas käega.

Aeglaselt aitasid Peter ja meditsiiniõde Jimi nende autosse ning panid ratastooli kokku, et see pagasnikusse asetada. Sarah samal ajal lehvitas veel doktorile ja asetas Leslie tagasi enda turvatooli. Kinnitas ta turvatööga ning naeratas veel oma teisele pojale.

"Jim, meil on väga hea meel, et sa tagasi oled!" ütles ta vaikselt ning istus siis enda kohale, juhi kõrvalistmele. Kontrollis veel, kas Jimi enda turvatöö on piisavalt kõvasti kinnitatud.

Peter lehvitas veel doktorile ja meditsiiniõele ja istus autosse. Ohkas korraks, vaatas tahaistemele Jimi poole ning käivitas siis auto.

"Jim, kas lähme koju mängima?" küsis mees.

"Jaa..." Jim kilgatas ning hakkas naerma.

Tagasisõit koju kujunes õnnelikuks. Jim suutis end kenasti vaos hoida ning kõik läks väga hästi. Ta nautis aknast välja vaadates loodust ning üritas rahulikult Lesliega rääkida. Väikevend on aga 4 kuune ega osanud Jimi jutule kuidagi reageerida.

"Ja olemegi kodus," Peter parkis aeglaselt ja ettevaatlikult auto.

Mõlemad tulid autost välja ja avasid pagasnikuluugi. Jimi transportimiseks oli vaja alati ratastooli. Peter lükkas selle vaikselt Jimi poolse autoukse kõrvale ning avas autoukse. Vabastas poisi turvavööst ning tõstis aeglaselt poisi tooli. Sarah samal ajal aga võttis Leslie teisel poolt ning kõndis maja poole, et uksed lahti teha. Peter kinkis Jimi pealaele väikese musi ning lükkas ratastooli majja.

Sarah oli juba Leslie pannud põrandale roomama. Ta hoidis ust täiesti pärani, et tema mees ja Jim kindlalt tuppa mahuksid.

"See siin on sinu kodu, Jim. Tere tulemast koju!".