Jim Taylor {estonian version} COMPLETED

Peatükk 16 - "Telefonikõne" {estonian}

Üritades autoga vaikselt tagurdada, jälgis ta vaid tagavaate peeglit. Märkamata, et see sama võõras naine, kelle ta eelmine kord Chicago linnas oleks äärepealt alla ajanud, oli tema auto kõrval. Peter märkas teda viimasel hetkel, enne kui oleks kortermaja eest tagurdades autoküljega teda riivanud.

"Jälle teie. Andke mulle andeks, ma ei näinud teid," Peter keeras enda akna alla.

"Sellest pole midagi. Jäin terveks," sõnas see naine.

Hääl oli veidi tuttav, aga Peter unustas selle peagi. Chicago linn on täis igasuguseid mehi ja naisi. Protsent kohata kedagi tuttavat 2,7 miljoni inimese seast oli väike.

Auto välja keeranud, alustas Peter enda koduteed.

Peter ei saanud tol öösel jälle korralikult magada. Rachel ilmus endiselt tema unenägudesse, ähvardades haiget teha tervele mehe perekonnale.

"Peter! Peter! Ärka üles. See on kõigest uni," Peter kuulis naisterahva häält. Mees ei avanud enda silmi, arvates, et see hääl tuleb mujalt kui tema naiselt.

"Arvasid tõesti, et jätan su rahule?" Racheli hääl käis ringi Peteri peas. "Ma ei jäta sind kunagi rahule,".

"Ma jäin terveks... Terveks... Terveks," nüüd kummitas Peterit selle naisterahva hääl, keda ta eilsel päeval kohtas.

Peter avas oma silmad ning nägi Sarahi nägu enda kõrval.

"Sarah?" küsis ta.

"Mina jah. Sa vähkresid," sõnas naine. "Nägid jälle teda unes?". Peter noogutas.

"Ta korrutas mulle aina, et ei jäta mind kunagi rahule,".

"See oli kõigest uni, kallis," Sarah silitas õrnalt mehe käsivarsi. "Varsti võtab politsei ta kinni ning siis on kõik läbi,".

"Arvad?" mees suunas oma naisele tõsise pilgu.

"Muidugi," Sarah muigas ning suudles Peterit kergelt huultele. "Kell on juba 8 hommikul. Kas jääd ülesse?".

Peter suunas pilgu kellale, mis asus voodi kõrval öökummutil. Kell oli tõesti veidi 8 läbi hommikul. Sarah lohistas end aeglaselt voodisse välja, et mitte Lesliet äratada. Kasutas juhust, et lapsel une pealt mähe ära vahetada.

Mees tundis end üleni higiselt. Tema laup oli märg nagu keegi järjepidevalt ämbriga vett talle pähe kallanud ning nüüd voolas vesi mööda nägu alla.

Ta lükkas jalgadega teki eemale, et veidi jahedamat õhku kehale lasta. See mõjus rahustavalt ning ta oli juba vaikselt maha rahunenud.

"Ma lähen teen kohvi ja veidi hamba alla," lausus Sarah vaikselt. Mees noogutas talle ning naine hiilis hiirvaikselt magamistoast välja.

Mees aga lebas voodis veel mõned kümned minutid. Talle ei andnud rahu naisterahvas, keda ta on juba kaks korda kohanud Thomase kortermaja ees. Alati ilmus ta täpselt valel ajal välja. Kas tegemist oli tavalise enesetapjaga? Või oli see midagi muud. Hääl oli naisterahval väga tuttav.

Arvamus, et see võis Rachel olla, kadus, sest naise juuksed olid lühikesed ja tumedad. Tumedate klaasidega päikeseprillid katsid tema nägu.

"Kas sa tuled?" Sarah säras uksel enda musta ja seksika öösärgiga. Riietus kergelt liibumas alla, katmas tema võrratut figuuri.

"Tulen," muigas Peter ja tõusis vaikselt voodilt. Vaadates veel hälli poole, et veenduda Leslie unes.

Ta võttis naise pihalt kahe käega kinni ning kallistas teda.

"Millest selline hellitusmoment?" Sarah naeratas.

"Mul on sinuga lihtsalt väga palju vedanud. Igatsen aega, mil Jim oli veel meiega. Kodus. Nüüd on meid neli. Loodan, et poiss saab varsti välja,".

"Mina ka. Oleksime kõik jälle koos. Rachel oleks trellide taga. Jim vajaks ainult väga palju hoolitsust,". "Kui kunagi varem,".

"Meil... Eriti sinul on seda armastust ja hoolivus küllaga. Ta ei jää enam millestki ilma. Tal on endiselt olemas armastavad vanemad ja väikevend. Meil on talle väga palju anda," lausus mees.

"Tule nüüd kohvile. Tegin praemuna ja peekonit,".

Peter võttis naise käest kinni ja viimane kõndis aeglaselt kööki, kus oli värsket kohvi hõngu.

Mees kallas endale ja naisele suurtesse tassidesse tumedat kohvi. Sarah samal ajal kattis laua praemunade ja peekonitega.

"20 päeva on juba möödas," lausus naine laua taha istudes.

"Aeg lendab nii kiiresti, tõepoolest. Nii palju on juhtunud," Peter tõstis tassid laudadele, aeglaselt Sarahi oma naise taldriku kõrvale.

"Jim on paranemas, mul on nii hea meel,".

"Selle üle on tõesti hea meel..." meest katkestas tema telefonihelin.

Peter tõusis laua äärest kiiresti püsti ja kõndis esikuni, kus kapil oli tema telefon.

"See on Mac," sõnas mees ning vastas telefonile.

"Peter,".

"Mac, tere,".

"Meil on uudiseid. Nii hea kui halb,".

"Tõesti? Mille kohta?".

"Michael Phillis,".

"See mees. Mis temaga on? Ära ütle, et ta on põgenenud riigist,".

"Ei- ei. Vastupidi. Me külastasime teda...".

Peteri näole tuli naeratus.

"Ja me võtsime ta kinni,".

"See on väga hea uudis. Kas ta tunnistas üles, et tema oli Jimi röövimise taga?".

"Selles halb uudis ongi - ta ei tunnista veel midagi,".

"Kuidas nii? Ta ju teab Rachelit. Ta võib olla siiski tema kaasosaline,".

"Ta ärritus, kui küsisime Jimi ja Racheli kohta. Miski endiselt ei viita tema süüle, et tema seotud on. Michael nõuab advokaati,".

"Lurjus..."."Pommitage teda veel küsimustega. Raevu hoos võib ta midagi välja lobiseda,".

"Me jätkame tema küsitlemist. Kindlasti. Anname teada, kui midagi rohkemat selgub,".

Peter katkestas kõne ning pani telefoni tagasi kapile.

"Mis viga?" küsis Sarah kohvi rüübates.

"Michael Phillis võeti kinni,".