Jim Taylor {estonian version} COMPLETED

Peatükk 13 - "Visiit" {estonian}

"Käes! Peter! Me saime koordinaadid," sosistas Joe.

"Michael Phillis. Soovitan sul inimesi nii lihtsalt mitte usaldada. Kõik ei pruugi olla alati nii, kui paistab," selgitas Peter. Mõeldes sellele, et Michael rääkis midagigi talle, kuid pikk jutuajamine ajab paksukese trellide taha.

"Mida?" jõudis Michael vastata. Peter katkestas kõne.

"Hea töö, poisid! Hea töö!" ütles Peter ja muigas poistele.

15 päeva on möödas Jimi leidmisest. See teeb täpselt kaks nädalat ja üks päev. 16 päeva öösel ärkas Peter üles õudusunenäo peale. Ilmutused Rachelist, et see saab tema poja kätte ja maksab kätte. See hääl ajas mehel keha üleni higistama. Ta liikus kööki ja jõi klaasi vett.

"Kell 4 öösel? Võimatu..." pomises mees köögikella vaadates. "Pean suutma uuesti magama jääda,". Peter kõndis tagasi magamistuppa ja heitis pikali. Uni tuli tagasi kiiresti, seega mees ei pidanud väga kaua üritama seda leida.

Peter ja Sarah ärkasid umbes kell 10 hommikul. Leslie magas tol öösel hästi, arvestades tema vanust, kui kiiresti tal esimesed hambad tulevad.

"Hommikust, kallis," Peter silitas enda abikaasa põski. Sarah avas tema puudutustele silmad.

"Hommik!" naine naeratas.

"Kuidas sa magasid?" küsis mees.

"Üllatavalt hästi. Ja sina?".

"Mitte eriti. Olin korra juba kella neljast üleval. Nägin Rachelit unes," vastas mees.

"Hmm... Loodan, et see oli halb uni. Mitte hea," Sarah muigas.

"Halb uni jah. Ainult sinu peale mõeldes erutun ma rohkem kui sa arvan," Peter naeris ja heitis Sarahi peale pikali. Ta suudles oma naist kirglikult huultele ja kinkis mõned tema kaelale. Asetas Sarahi käed tema enda pea kohale ja suudles Sarahi lõuga liikudes suudlustega rindadele.

"Sa ajad mu hulluks," Peter sosistas oma romantilisi sõnu Sarahile kõrva.

Abikaasad vallatlesid terve hommiku voodis. Leslie oli vaid see, keda nälg segas ja ta nutma puhkes.

"Pagan!" Peter hakkas naerma. "Ma võtan ta,". Sarah sahmis teki kiirelt jalge vahele ning pikutas edasi. Mees samal tõusis ilma aluspüksteta voodist, võttis Leslie enda sülle ning asetas ta mähkmelauale.

Telefon helises.

"Ma vastan sellele. Haiglast helistatakse," vastas Sarah ning haaras Peteri mobiiltelefoni öökapilt. "Sarah Taylor, Peteri abikaasa, kuuleb,".

"Tere hommikust! Vabandan, et segan teie hommikut, kuid te peate kiiremas korras haiglasse tulema," vastati telefonitorus teiselt poolt.

"Miks? Mis siis juhtus?" Sarah küsis. Peter kuulatas neid, Lesliega tegeledes.

"Jim. Ta ei tunne meid enam ära, kuid ehk tunneb teid,".

"Jah, tuleme. Nii kiiresti, kui suudame. Nägemist..." vastas Sarah ja katkestas kõne.

"Mis juhtus?" küsis Peter Leslie sülle võttes.

"Jim. Ta ei tunne end hästi," Sarah vaatas oma mehele tõsiselt otsa.

"Ruttu riidesse ja Leslie'le süüa midagi kaasa. Enda eine ehk võtame lähimast bensiinijaamast, koos kohviga," Peter sõnas ja asetas Leslie ettevaatlikult voodile, et viimane saaks oma ema juurde roomata. Peter võttis pesusahtlist uued aluspüksid ning pani need kiiresti jalga.

Sarah pidi temaga nõustuma. Ta tahtis kaasa minna, kuid Leslie pidi samuti nendega kaasa tulema. Nüüd pidid nad kiirustama. Naine asetas väikese poisi põrandale, et teine saab tema juurde kööki samal ajal roomata, kui Sarah külmkapist haarab kõik vajaliku hommikusöögi lapsele. Peter muidugi haaras riidekapist mugavad teksapüksid ja t-särgi. Sokid jalga ning muu vajalik esikukapile.

Sarah pistis Leslie toidu kiirelt käekotti ning jooksis magamistuppa tagasi garderoobi juurde.

"Punased kingad, valge suvekleit ning patsikumm," pomises Sarah neid asju välja võttes. Peter samal ajal lapsele korralikumad riided ning hakkas last riidesse panema. Ta teadis, et naine ei lähe välja täiesti ilma meigita ning aega nad ei tahtnud aega samuti kaotada. Sarah pidi tegema endale vähemalt naturaalse varjundiga meigi, et täiesti valmis olla.

"Ma olen täiesti valmis," sõnas Sarah nahktagi nagilt võttes.

"Meie ka," Peter tõstis Leslie sülle, et olla valmis kodunt valmis lahkuma. Sarah võttis lapsehoidmise ise üle, et mees saaks keskenduda pigem ukse lukku keeramisega. Naine sai siis samal ajal minna juba autosse last turvatooli kinnitama.

Väike peatus toimus siis lähimas bensiinijaamas. Peter tankis enda auto ja võttis endale ning naisele kohvi ja midagi süüa. Sarah kasutas võimalust Leslie kõht autos oodates täis sööta.

Mõne aja pärast olid nad haiglas. Kell oli juba 12:29.

"Olete siin. Tulge minuga kaasa," doktor Hernandez oli juba haiglas ees Jimi vanematel vastas.

"Mis temaga lahti on?" küsis Peter. "Kuidas tal on...".

"Tema haavad on paranenud, kuid ta suhtub meisse väga halvasti. Veidralt. Ehk tunneb ta teid ära ning rahuneb," seletas doktor, Jimi palati poole teisi juhatades.

"Mismõttes veidralt, doktor?" küsis Sarah.

"Täna hommikul läks õde talle veidi süüa viima, aga Jim keeldus sellest. Viskas toidu maha koos kandikuga ning hakkas karjuma. Ka mind ta ei lasknud enda lähedale. Ainult rahustid aitavad teda,".

"Te ainult topite teda igasugu puru täis," vihastus Peter. Doktor avas palati ukse.

"Jim? Emme, issi ja väike Leslie tulid sind vaatama," muigas doktor, jäädes uksele seisma. Ta lasi vanematel enne siseneda.

Poiss ei olnud sugugi vaimustuses. Ta istus tasa ja targu enda ratastoolis ning vaatles aknast välja.

"Linnud..." muigas Jim.

"Pojake," sõnas Sarah ja lähenes Jimile. Tema kõrvale kükitanud, Leslie vaikselt silitas enda venda.

"Kes see on?" küsis Jim Lesliele otsa vaadates.

"See on sinu väikevend. Ja mina olen su emme," vastas naine.

"Mul ei ole väikevenda. Ja emme tahab mulle haiget teha. Ta ise ütles," lausus Jim.

"Kes ütles, et tahab sulle haiget teha?" küsis Sarah.

"Emme ise ütles. Eile," vastas poiss.

"Aga me ju ei käinud..." ütles naine. "Milline see naine oli?". Sarah aimas midagi halba ja vaatas siis Peterile tõsiselt otsa.

"Kuradi mõrd," sõnas ta ning tõmbas doktori palatist välja. "Kas keegi külastas teda eile?".

"Ei külastanud. Me ei tea, et oleks külastatud. Jim on valvsa hoole all. Me oleks märganud, kui keegi oleks teda külastanud. Keegi võõras," vastas doktor.

"Me ei käinud eile siin. Veel vähem Sarah üksinda. Kas teil on turvakaamera salvestusi?" küsis Peter. Doktor noogutas.

"Muidugi on. Kas te kahtlustate midagi?".

"Mitte mida, vaid keda. Rachel," pomises mees.

Doktor juhatas Peter haigla tagaruumi, kus ruumis oli mitmeid arvuteid. Ilmselt sealt valvati igasugu ruume, mis haiglaga olid ühendatud. Arvutite taga ruumis viibisid peale Peter ja doktori veel kaks meesterahvast. Ilmselt oli tegemist turvatöötajatega, kes jälgisid kõik võimalikke turvakaameraid.

"Palun, härra Wegan. Keri üks neist tagasi eilse päeva peale. Kaamera peale, mis näitab Jimi palati peale või sinna sisse," selgitas doktor, mille peale konkreetne mees arvutitaga asus ruttu erinevaid nuppe vajutama.

Umbes kella 13:48 peal, käskis doktor mehel vajutada pause nuppu. Salvestuselt oli näha, kuidas keegi võõras punapäine naisterahvas sisendes Jimi palatisse ning väljus sealt umbes pool tundi hiljem.

"See on Rachel," sõnas Peter.

"Olete te täiesti kindel? Sest meie sõnul ei ole külastanud Jimi keegi selline inimene. Ta pidi täiesti valveta sinna sisenema," küsis doktor.

"Muidugi tema. Ma tunnen ju ta ära igal juhul. See on Rachel" vastas Peter endiselt vihase pilguga salvestist vaadates.