Jim Taylor {estonian version} COMPLETED

Peatükk 15 - "Mäleta kõike või mitte midagi" {estonian}

"Kas sa seletaks mulle ka, mis on seos Thomase ja Racheli vahel? Sain ma ikka õigesti aru?" küsis Peter.

"Sa said, kallis,". Sarah sõnas ning pani mobiili enda kõrvale diivanile.

Peter oli kohkunud.

"Nimelt... Thomas ja Rachel semmisid aasta tagasi. Minu vend ja see Rachel Calwood,".

"Ütle uuesti, kallis," Peter kuulis õigesti, kuid uudis hämmastas teda.

"Thomas ja Rachel. Olid. Koos," vastas Sarah.

"Kuulsin siis õigesti. Räägi täpsemalt,".

"Noh, nad kohtusid kuskil messil. Rachel oli seal oma projektiga ja otsis uusi huvilisi..." seletas naine.

"Mis asja, Rachel oli tööandja?" Peter puhkes naerma.

"Tundub nii. Kuula edasi, Peter. Kohtusid messil ja suhtlesid pikalt. Olid paar kuud koos. Rachel hakkas ühel hetkel talle pinda käima, kui Thomas paljudel koosolekutel läks,".

"Noh nagu minuga oli," Peter naeratas. Sarah noogutas.

"Ja siis saatis mu vend ta pikalt. Rohkem ta temaga suhelnud pole,".

"Hmm... Aga miks just tema? Minu eks naine ja sinu lihane vend," Peter ohkas ja istus Sarahi kõrvale diivanile.

"Mis mõttes tema? Thomas ise läks ta juurde,".

"Aga äkki see polnud päris juhus. Võib-olla ta jahtis Thomast juba ammu,".

"Ole nüüd, Peter. Mu vend näeb üsna hea välja. Ja Rachel samuti. Välimuselt nad sobivad, aga iseloomult mitte. Thomas sai sellest õigel ajal aru,".

"Ei-ei, mulle tundub see ikka kahtlane. Pean Thomase juures ära käima. Üksinda," Peter vangutas pead.

"Päriselt? Selle pärast?".

"Muidugi selle pärast. Võib-olla tuleb Thomasele midagi veel meelde. Ta teab nüüd, et Rachel on vastik eit. Tahab ta ilmselt vangi panna, kui ta meie Jimist palju hoolib. Su vend teeks siis ilmselt kõike, et alistada see nõid," Peter noogutas.

"Ma usaldan sind, kallis, aga ole ettevaatlik. Rachel võib siiski linnas ringi kolada ja Thomase maja ümber tiirutada. Ta ilmselt aimab, et varem või hiljem saame meie tema afäärist Thomasega teada," Sarah võttis Peteri käed endale pihku.

"Olen. Kell ei ole palju, pean hakkama siis sõitma. Aega ei saa raisku lasta. Oleme kaotanud niigi 6 aastat ja peale," Peter suudles oma naist kergelt huultele ja tõusis diivanilt.

Mees hakkas sättima linna, et mitte liiga hilja kohale jõuda. Jututeemat võis jaguda tundideks, seega polnud Peteril plaanis pimedas tagasi sõita. Pealegi, ta vihkas seda. Kartis igasuguseid teele hüppajatest alkohoolikuid ja metsloomi.

"Chicago, siit ma tulen. Jälle!" naeratas Peter ja andis oma naisele veel väikese musi. Suundus siis välja ning pani autole hääled sisse.

Mõne tunniga jõudis mees kohale ning parkis auto Thomase kortermaja ees olevasse parklasse. 2 korrus. 4 korter.

Peter saabus Thomase juurde seekord rahulikumalt kui esimesel korral. Neid kahte olukorda ei saanud üldse võrrelda. Isegi koputus uksele oli rahulik.

Thomas ilmus uksele.

"Peter, sa jälle siin? Ega sa pole siin, et mulle jälle kere peale anda?" Thomas naeratas.

Peteril oli isegi veidi piinlik.

"Ei ole selle pärast. Lase mind sisse, enne kui keegi näeb,".

"Mis mõttes?" Thomas krimpsutas nägu.

"Ma väga palun!" Peteri sõrmed närviliselt klõbisesid koridoriseinal Thomase ukse kõrval. Täielik paranoia valdas teda.

Thomas kutsus Peteri sisse.

"Mis nüüd lahti? Sa pole ju siin ilmselt selleks, et kohvi juua,".

"Ah? Ei, ei. Ma tulin siia Racheli pärast," lausus Peter, mille peale Thomas silmi pööritas.

"Tema..." sõnas Thomas. "Istu,".

Peter istus samale diivanile, kuhu tookord ta Thomase istuma pani. Verisena.

"Mis sind huvitab?" küsis ta.

"Mind huvitab teie suhe. Racheliga. Kas see punapäine nõid ta kunagi rääkis, et kas ta tegelikult jälgis sind juba ammu või..." küsis Peter. Ta tundis end jälle kui politseinik, kes oli tööpostil kurjategijat üle kuulamas.

"Mis asja?" Thomas naeris lustakalt. "Mitte kunagi ta ei öelnud midagi sellist. Ainult, et ta teadis varem, kus ma elan. Millegi pärast,".

"Ütles, et teadis juba su kodukohta?".

"Noh jah, ma suhtlesin temaga selle projekti asjus, mida ta seal reklaamis nii väga. Ta põhjendas seda kui taustauuringu tegemisena. Et olla kindel, et kas tööline, kes tahab tööle asuda, on ikka puhas,".

Peter puhkes naerma.

"Tema tuli sulle puhtusest rääkima. Ise ta on... Noh, kahtlusalune lapse röövimises ja tema kehavigastuste tekitamises,".

"Noh jah. See jutt tundus mulle loogiline. Milline tööandja ei teeks tööle kandideerijast taustauuringut. Vähemalt mingisugust uuringut. Mõned küsivad isegi neid pabereid, mille saab taotleda politseilt, näitamaks, et register on puhas. Sa peaksid seda teadma ju,". Peter noogutas.

"Ja hiljem? Kas ta jälitas sind, kui te lahus olite või isegi siis, kui te koos olite?".

"Mis see üldse siia puutub, ma ei saa aru," Thomas asetas käed risti rinnale.

"Kui me püüame Racheli kätte ja teda mõistetakse süüdi röövis ja kehavigastuste tekitamises, võib ta endale advokaadi palgata. Meie plussid oleksid igasugused tunnistused erinevatelt inimestelt, kes teda ka vaimselt terroriseerisid. Selline asi võib anda talle kas aastaid juurde või lisandub karistuse kandmisele ka psühhiaatria kliinik. Ja ma juba tean, et kui oled vaimselt haige, siis on sellistest kliinikust raske välja pääseda,".

Peter oli ju politseinik. Ta teadis selliseid asju. Selline keeruline seletus ajas Thomase mõttekäigu sassi, kuid Thomas sai aru, et tema igasugune lause Racheli kohta on kasulik.

"Okei, okei. Saan aru. No, see naine on tõesti peast veidi hull. Ta lõpuks käis mul igal pool järel,".

"Kas ta jälitab sind siiani?" küsis Peter.

"Õnneks mitte. Ma vähemalt pole märganud," sõnas Thomas.

"Aitäh. Sellest oli palju kasu. Ma arvan, et hakkan nüüd minema, enne kui väljas pimedaks läheb," Peter tõusis diivanilt ja sirutas käe Thomasele välja, et teda tunnistuste andmise eest käesurumisega tänada. Thomas ei vaevunudki käsi taskust välja.

"Mul on endiselt eelmine kord meeles, Peter," muigas ta.

Peter noogutas ning tänas meest veelkord sõnadega. Thomas saatis ta viisakalt uksest välja ning sammus tagasi auto poole.

"Peaaegu ongi juba hämar," pomises mees ning käivitas auto.

Üritades autoga vaikselt tagurdada, jälgis ta vaid tagavaate peeglit. Märkamata, et see sama võõras naine, kelle ta eelmine kord Chicago linnas oleks äärepealt alla ajanud, oli tema auto kõrval. Peter märkas teda viimasel hetkel, enne kui oleks kortermaja eest tagurdades autoküljega teda riivanud.

"Jälle teie. Andke mulle andeks, ma ei näinud teid," Peter keeras enda akna alla.

"Sellest pole midagi. Jäin terveks," sõnas see naine.

Hääl oli veidi tuttav, aga Peter unustas selle peagi. Chicago linn on täis igasuguseid mehi ja naisi. Protsent kohata kedagi tuttavat 2,7 miljoni inimese seast oli väike.

Auto välja keeranud, alustas Peter enda koduteed.