Üksinda pimeduses

26. peatükk

Soovin tänada kõiki oma lugejaid ning ka neid, kes kommenteerivad. Suur aitäh:)

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Taylor praktiliselt lendas trepist alla, kui ta keldri jooksis. Varsti ilmus ta tagasi uksele, käes haamer ning pakk naelu. "Mida ma teen!" karjus ta ahastunult.

"Võta end kokku," hüüdsin talle vastu. "Ürita aknad kinni lüüa. Ehk sellest on abi." Ma oleksin talle appi läinud, kuid ma hoidsin Lunat, kes oli liigagi rahulik kogu selle segaduse keskel.

Taylor krimpsutas korra nina ning tuiskas minust mööda ülemisele korrusele. Võtsin Lunal tugevamini ümbert kinni tõmbasin ta diivani taha põrandale, et vältida meie poole lendavat raamatut. Nägin, kuidas raamat aknast välja lendas, jättes endast põrandale ning meie peale hunniku kilde. Ülemiselt korruselt kuulsin uste ja akende paukumise ja klaaside kõlina vahelt Taylori haamrilööke ning ta tasast vandumist.

Olime juba paar tundi omal nahal tundnud seda niinimetatud täiskuu mõju. See oli umbes nagu tol õhtul, kui Luna kadus, kuid hullem ning agressiivsem. Autos oli kõik vaikne, kuid niipea kui me majja astusime, asusid esemed lendama ning aknad-uksed paukuma.

Luna pani järsku mulle käed tugevasti ümber ning tõmbas end minu vastu kerra. Tundsin tema kuuma hingeõhku oma kaelal, mis pani mind üle kogu kere värisema. Soovisin kogu hingest, et ma saaksin temaga praegu kuhugi ohutusse kohta minna. "Ära karda, ma luban, et sinuga ei juhtu mitte midagi." Silitasin õrnalt tema pead ning tõmbasin teda endale lähemale.

"Cameron," sosistas Luna vaikselt. Ta tõmbas end korra eemale, et vaadata üles akna poole. Täiskuu langes täpselt talle peale, pannes ta naha ning silmad särama. Kui ta oma pea taas minu poole pööras, vaatas ta mind uurivalt. "Ma tahaks midagi küsida."

Järjekordne raamat lendas üle meie peade, lennutades uusi klaasikilde meie vahele. Luna aga ei teinud sellest välja ning pani oma pea vaikselt minu õlale. "Küsi siis," vastasin talle. Mõtlesin, et kui  ta küsib midagi selle kohta, mis toimub, kuidas talle vastata. Et ta sõber lõhub meie maja tema pärast? Et asi on kontrolli all? Et see lõppeb varsti? Kahes viimases polnud ma üldse kindel.

Tundsin taas Luna hingetõmbeid oma kaela vastus. "Ma tahan jäätist," sosistas ta vaikselt ning alandlikult mulle kõrva.

"Tõesti? Praegu?" Vaatasin Lunale otsa, ise segaduses. Ma polnud kindel, kas praeguses olukorras on sünnis naerda.

"Mhm," noogutas Luna. "Mul läks kõht natuke tühjaks," lisas ta vaikselt.

Olin veidi kergendunud, et Luna seda kõike tavapäraselt võtab. Küllap pole see tema jaoks esimene kord ning ta paistab seda võtvat kui elu paratamatut osa. Tugevdasin oma haaret tema ümber ning ohkasin tasaselt. "Varsti saad jäätist. Oota veidi veel."

"Olgu," lausus Luna juba rõõmsameelsemalt.

Panin tähele, et haamrilöögid olid vahepeal lakanud ning varsti ilmuski Taylor trepist alla, ise näost valge. "Maja päästmisest ei tule vist mitte midagi välja," lausus ta monotoonselt. "Ta sõdib sellele visalt vastu."

Märkasin verd Taylori kätel ning põsel. Taylor tuli meie juurde ja viskas end minu kõrvale pikali maha. "Aitaksid veidi?" Taylor keeras mulle selja ning ma nägin kolme raudnaela ilutsemas tema kolbas. "Mis sa vahid, tõmba need juba välja!" karjus ta nüüd kannatamatult.

"Tema tegi seda?" Tõmbasin õrnalt esimese naela välja, millele järgnes Taylori vali niutsatus.

"Pagan võtaks, kes siis veel?" nähvas Taylor peaaegu nuttes. Tundsin, kuidas kogu ta keha tõmbus pingesse, kui järgmise naela välja tõmbasin.