Üksinda pimeduses

15. peatükk

Olin juba kolm tundi metsas hiilinud ja jahimeeste jälgi ajanud. Teadsin, et ma seda teha ei tohiks, kuid ma ei suutnud end eemale rebida. Mõte inimenergiast pani mul kohutavalt pea ringi käima. Kui nad vaid teaksid, et hoopis nemad on nüüd jahitatavateks saanud. Nad ei saaks sinna mitte midagi teha.

Ärkasin sügavast transist, just siis kui üks jahimeestest tulistas. Toetasin selja vastu puud ja tõmbasin sügavalt hinge. "Ma ei tohi seda teha. Mitte niikaua, kuni Luna minu juures on." Vaatasin veel korra sinna poole kust oli kuulda jahimeeste summutatud hääli ja teleportreerusin eemale. Sinna, kus ma teadsin olevat suurt metsseakarja.

"Tsau, Cam!" Luna istus parajasti laua taga, kui ma uksele ilmusin. "Kus sa olid?"

"Käisin jalutamas."

Taylor sagis köögis ringi, endal tähtis nägu peas. Pühkis kapipealseid, tõstis toiduaineid ringi ning tuulas niisama kappides. See ajas mind vaikselt naerma.

"Mis sa vaatad?" küsis ta veelgi tõsisema näoga.

"Mis ajast sa kodukanaks oled hakanud? Sa saad ikka ise ka aru mida sa teed?"

"Haha, kui vaimukas," tegi Taylor teeseldud naeru. "Ma lihtsalt tegin täna hommikul su köögiga rohkem tutvust. Ma ei saa aru, mida see Rachel siin teinud on. Kõik on nii segi kui veel olla saab."

"Rebecca."

"Mida iganes." Taylori hääletoonist oli tunda, et Rebecca talle ei meeldi. Kui Taylor siin viimati oli, polnud mina ainus kellega tal suurem ragistamine käis. "Luna, sa peaks vist nüüd riideid vahetama minema. Muidu jääd kooli hiljaks." Luna noogutas ja jooksis trepist üles oma toa poole. "Ja sina oota siin. Meil on sulle üllatus."

Vaatasin Taylorile üllatunult otsa. "Mis mõttes?"

"Küll näed," vastas ta ja saatis mulle kavala pilgu.

Ma küll ei teadnud mis neil plaanis oli, kuid ma aimasin. Taylor käis eile Lunaga linnas uusi riideid ostmas. Loodetavasti ei pea ta Lunat mingiks nukuks, kellele igasuguseid asju selga toppida. Mitte kunagi ei tea, mida naised mõtlevad.

Kui Luna trepist alla tuli ja minu ette seisma jäi, olin ma täiesti rabatud. Ta keerles paar korda, mitte küll väga graatsiliselt, kuid omamoodi armsalt. Kui ma algul kahtlesin Tayloris, siis nüüd võisin kindel olla, et ta tegi suurepärase valiku.

Luna kandis valget lühikeste varrukatega särki, tumehalli põlvedeni seelikut ja madalaid musti kingi. Tema pikad pruunid juuksed olid seatud hoolikalt krunni, mis tõi veelgi rohkem esile tema veatu näo, millele Taylor meiki lisanud ei ole. Ma poleks Lunat eales sellisena ära tundnud. Ainult tema hüplev kõnnak ja naeratus reedavad ta.

"Täiesti vapustav! Luna, sa oled imekaunis!" Luna vaatamine tekitas minus vaikseid valutorkeid. Oleksin kangesti tahtnud talt ümber kinni võtta ja teda tugevasti emmata. Nähes, kui õnnelik Luna praegu on, tahtsin vaid seda temaga jagada.

Taylor ilmus justnagu eikusagilt minu kõrvale ja köhatas. "Tore, kui sulle ka meeldib."

"Ausalt öeldes ma algul kahtlesin, mis sealt tuleb, kuid enam sobivaimaid riideid annab otsida." Ma ei suutnud siiani silmi Lunalt eemale rebida.

Tänane päev läks üpris rahulikult. Tayloril oli jälle tegemist ja seega jäin ma üksi Lunat kooli juurde ootama. Lunat vaadati küll uudistavate pilkudega, kuid peale Aisha ei julgenud mitte keegi temale läheneda. Dean vaatas küll kahtlustavalt ringi nagu tunneks ta, et teda jälgitakse.

Peale kooli tuli Luna kohe minu juurde, nagu ta juba teaks, kus ma teda ootan. Ja nagu varemgi, ei suutnud ma ka nüüd pilku temalt ära võtta.

"Cameron, millal ma koju lähen?" See küsimus äratas mind lummusest.

"Kas sa tahad juba koju minna?"

Luna oli mõtlik. Ma polegi teda varem kunagi sellisena näinud. Ta on alati nii rõõmus olnud. "Ma ei tea. Ma pole ammu emmet ja issit näinud. Ja ma ei leia Deani vahetundide ajal üles. Ja teda pole ma ka ammu näinud. Tavaliselt käis ta minuga koolis kaasas, aga ma arvan, et ta ootab mind kodus. Ta ei oska vist ise kooli tulla. Deani ta kardab ja sellepärast temaga ta ei tule."

Ma ei osanud Lunale tema kujutletava sõbra kohta suurt abi anda. "Ma olen kindel, et temaga on kõik korras ja ta teab kus sa oled. Võib-olla on tal lihtsalt tegemist." Viimane lause kukkus lollisti välja.

"Võimalik," vastas Luna ja vaatas enda ette kaugusesse. "Aga ikkagi, ma tahaks teda ka näha. Millal me siis mu koju lähme?" Luna vaatas mind oma suurte silmadega ootusärevalt.

"Varsti lähme, kuid mitte praegu." Ma ei tahtnud Lunale valetada, kuid samas ei tahtnud ma teda ka tema koju viia. Ükskõik kuhu, kuid mitte sinna. Pealegi, ma ei teadnud, kuidas ta vanemad temasse nüüd suhtuksid. Kuid vaevalt nad oma tegusid kahetsevad. Kui ma neid esimest korda nägin, teadsin kohe, et nad on kalgid ja külmad inimesed. Neis puudub empaatia ja kahetsus. Sellised inimesed naljalt ennast ei paranda. Olen täiesti kindel, et kui Luna tagasi läheb, jätkavad nad tema piinamist. Vast isegi hullemini veel.

"Aga mõtleme praegu sellele, mida me kodus teeme. Me vist ei hakka sind jälle linnareisiga väsitama, kuna sul on homme koolipäev." Tahtsin Luna mõtted ta kodust eemale viia.

"Vaatame telekat!" hüüdis Luna.

Naersin selle peale. "Kõlab hästi. Vaatame sinuga õhtul telekat."

Luna ei kuulnud kui Taylor koju jõudis. Ta oli liialt süvenenud reklaamidesse, mida telekas parajasti näitas. Ta tõstis pead alles siis, kui Taylor ohates tema kõrvale istus.

"Mis te siis täna teinud olete?"

Viipasin peaga teleka poole.

"Oih, vabandust. Ma ei tahtnud segada," kihistas Taylor vaikselt naerda.

Kui reklaamid läbi said, hakkas taas üks õudusfilm. "Kas on kõige parem, et Luna selliseid asju vaatab?" sosistas Taylor nii vaikselt, et ainult mina kuulsin.

"Olen täiesti kindel, et ennem hakkad sina kartma kui Luna." Meenutasin mõttes seda, kui emotsioonitult oli Luna õudusfilmi vaadanud.

Film oli mingi jaapani versioon "Helinast". Nagu ma ennist mainisin, oligi nii, et pigem Taylor peitis ennast Luna selja taha. Luna ei näidanud kordagi mingit hirmu välja. Ta tundus nii sügavalt filmi sisse elavat, et ei pannud meid tähelegi.

Film oli vaikselt lõppemas ja hetkel olid need kõige jubedamad kaadrid. Taylor oligi enamus aeg Luna selja taga. Järsku aga võpatas ka Luna, kui Taylor täiest kõrist kiljuma pistis ja õhku ahmima hakkas. Sellel hetkel hakkasid ka kõik tuled vilkuma ning tuba täitus Luna rõõmsa naeruga, mis oli kõhedam kui kunagi varem.