Üksinda pimeduses

11. peatükk

Me mõlemad vaikisime. Taylor avas paar korda suu, et midagi öelda, kuid sulges selle taas. Ta oli kuuldust täiesti vapustuses. Ma polnud enam kindel, kas see oli ikka nii hea mõte, et sellest talle rääkisin. Nüüd kui ta teab, kavatseb ta kindlasti midagi ette võtta. Ja loodetavasti arvestab ta selles ka mind, kuna ma ei jäta Lunat üksi.

"Kui kaua ta sinu juures juba olnud on?" katkestas Taylor meie vahel lasuva vaikuse. "Ja kui kaua sa sellest juba teadlik oled olnud?"

"Mitte kaua. Umbes paar päeva." Kell helises vahetundi ja õpilased tulid välja, Luna kaasaarvatud. Vaatasin, kuidas nad Aishaga kiige poole lonkisid. Mitte kummalgi polnud aimu, et ma neid jälgisin. "See seal on tema vend." Viipasin peaga liivakastide poole, kus Dean pulgaga midagi liivale kirjutas. "Too musta särgiga poiss."

"See kes liiva sees sorgib?"

"Täpselt." Vaatasin Deani põlastavalt. "Ta ei hooli Lunast. Ausalt öeldes olen ma isegi kindel, et teda ei huvitaks seegi kui Lunat enam ei oleks." Suunasin kogu oma viha Deanile. Ja Taylor märkas seda.

"Tead, ma tõesti imestan, et sa ei ole temale veel midagi teinud. Ma kuulen kuidas sa temast räägid, kuid sa pole temaga midagi ette võtnud." Taylor vaatas uurivalt mulle otsa. "Sa oled alati kergesti ärritatav ja impulsiivne olnud. Mis sinus muutunud on?" Viimase lause ütles ta pigem nagu iseendale.

Naeratasin mõrult. "Minu esimene mõte oligi talle kohe ots peale teha. Ja ma olin sellele väga lähedal." Meenutasin mõttes hetke, kui ma talle peol peksa andsin. "Ma ei jäta seda niimoodi."

"Mida sa teha kavatsed?"

"Tõsiselt räägid või?" naersin selle peale. "Sina oled ju alati olnud see südamehääl, et ma ei tohiks inimesi tappa. Nüüd sa kõlad peaaegu nagu oleksid sa selle poolt."

Taylor vaatas mõtlikult Deani poole. "Muidugi ei ole ma selle poolt, et sa inimeselt elu võtad." Ta vaikis hetkeks, enne kui jätkas. "Kuid kui ta tõepoolest selle vaese tüdrukuga niimoodi käitub, ei ole ma enam kindel mis tema puhul õige otsus oleks. Kuid midagi tuleb tõepoolest ära teha." Taylor ohkas. "Politseile me vist ka enam rääkida ei saa, kuna siis süüdistatakse sind ilmselt inimröövis."

"Seda küll." Toetasin end mugavamalt vastu puud. "Ja ka selles, et Deanile vastu astusin. Luna jutust on mulle jäänud mulje, et ta vanemad hoiavad Deani. Nagu Luna ei olekski nende tütar."

"Aga sa pole mulle ikka veel vastanud. Mida sa siis ette võtad?"

"Ma tõesti veel ei tea. Igatahes esialgu jääb Luna minu juurde. Kuid sul pole vaja karta, et ma nad tapan." Taylor kergitas selle peale kulmu. "Igatahes mitte veel." Vaatasin äraoleva pilguga enda ette maha. "Ma ei saa seda Luna pärast teha. Ta armastab oma vanemaid ja venda. Ma ei oskaks talle mitte kunagi selgitada, kuhu nad kadusid."

"Sel juhul on see tüdruk küll kõige leplikum, keda ma tean. Oma perekonda tuleb muidugi armastada, kuid ma ei kujuta ette kuidas see võimalik on peale sellist kohtlemist." Taylor vangutas pead.

"Seda minagi." Väikesed vihmapiisad langesid minu ette. "Kuid kui ta räägib oma vennast või vanematest on kohe näha, et ta armastab neid kogu südamest." Need, kes ei tahtnud märjaks saada hakkasid vaikselt tagasi koolimajja minema. Ka Luna oma sõbraga lahkus.

Taipasin, et ma ei mäletagi millal ma viimati Tayloriga niimoodi rääkisin. Meievahelised vestlused on alati lõppenud suure tüliga, kus me teineteise vigu üksteisele näkku karjume. Ja peale seda lahkub Taylor taas mitmeks aastaks, kuni tagasi lepitust otsima tuleb. Rahumeelsed jutuajamised on jäänud kaugele minevikku. Sinna, kus me alles inimesed olime.

Ka Taylor vaikis nüüd ja vaatas eemaloleva pilguga metsa poole. Ma olen kindel, et nüüd ei kavatse ta enne lahkuda kui see olukord on lahendatud. Ta on alati olnud inimeste poolt. Olen kindel, et ta pole kunagi ühelegi inimesele viga teinud. Jahti peab ainult loomadele ja ta on koguaeg olnud minu eluviisi vastu. Sealt ka meievahelised tülid on kõik alguse saanud.