Üksinda pimeduses

17. peatükk

Jälle tuli pikk vahe:( Mul kadus inspiratsioon jälle ära:( Üritan teha nii kiiresti kui suudan järgmise osaga.

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Veetsin selle öö tema kõrval ja üritasin juhtunus selgust saada. Tundsin, nagu oleksin tema kaotamisele olnud väga lähedal. Pean midagi ruttu ette võtma, et see päriselt ei juhtuks.

"Kuidas tal on?" Taylor ilmus mureliku ilmega ukse vahele.

"Praegu tundub, et kõik on korras." Sellest on juba kuus tundi möödas ja Luna magab siiamaani rahulikult ja sügavalt. "Eks me näeme siis, kui ta üles ärkab." Silitasin õrnalt tema pead.

"Kes oleks võinud arvata, et meie majas kummitab," naeris Taylor närviliselt. "Ma poleks midagi sellist kunagi ettegi kujutanud."

Raputasin vaevaliselt pead ja ohkasin. "Vaevalt, et asi on meie majas. Ma arvan, et hoopis Luna kummitab siin."

"Mida sa sellega öelda tahad?" Taylor tuli ja istus minu kõrvale. "Kas sa tead midagi mida mina ei tea?"

"Ma pidasin seda vaid Deani halvustavaks jutuks, mida ta levitas. Oleksin pidanud sellele kohe alguses rohkem tähelepanu pöörama." Ma tundsin end sel hetkel tõeliselt kohutavalt. Nagu oleks see kõik minu süü. "Dean ütles kord, et Luna on seotud paranormaalsete nähtustega nende majas. Seepärast nad teda kinni hoidsidki."

"Kuidas saab Luna sellega seotud olla?"

"Ma veel ei tea, kuid ma kavatsen selle välja uurida." Luna pomises midagi selgusetut unes ja keeras külge, mistõttu pidime tema teki pealt tõusma. "Juba täna," sosistasin vaikselt Taylorile.

Taylor pidi ootamatult linna sõitma ja ma jäin Lunaga üksi koju. Kell oli juba päris palju, kuid ta alles magas. Kuigi täna oli koolipäev, ei kavatsenud ma teda äratada. Enne, kui olen veendunud, et ta ohus pole, ma teda kooli ei lase.

Kuulsin väljas tasast klõbistamist, mis lähenes peauksele. Vastumeelselt lahkusin Luna toast ja jäin koridoris seisma, oodates mis saab. Kui uks avanes, ma juba teadsin kes see on.

"Miks sa oma telefonile ei vasta!" oli esimene asi mida Rebecca ütles, kui ta kutsumata sisse astus. "Ma olen sulle vähemalt sada korda helistanud!"

"Ma pole oma telefoniga vahepeal kokku puutunud." Tegin süütu näo pähe, nagu ma poleks tema kõnesid meelega eiranud.

"Sa tõesti arvad, et ma usun seda?" Rebecca pani käed vaheliti ja kortsutas vihaselt kulmu. "Ma olen tõsiselt solvunud sinu peale."

Ma ei viitsinud temaga praegu vaielda ja läksin ükskõikse ilmega elutoa poole. Tegelikult ei tahtnud ma üldsegi, et ta siin on. Mida ma Lunale ütlen, kui ta teda näeb? Naersin mõttes enda üle. Ma tegelikult pole ju Lunaga niimoodi koos, et ma peaksin talle seletama, miks Rebecca siin on. Kuigi ma tahaksin.

 Raputasin end sellest mõttest lahti. Ma polnud seda omale varem mõtteski välja öelnud ja see jahmatas mind veidi. Vaevalt, et Luna midagi sellist mõtleb. Ta peab mind pigem suureks vennaks.

Rebecca ilmus ootamatult minu taha ja pani käed ümber minu. Keerasin end ümber, et teda eemale lükata, kuid enne kui ma seda teha jõudsin ta suudles mind. Tõmbusin küll eemale, kuid see kestis ikkagi liiga kaua. "Noh, mis juhtus?" küsis ta imestunult. "Ega sa seda nüüd nii südamesse võtnud?"

Ma ei teadnud kuidas Rebeccale selgeks teha, et tegelikult ei meeldi ta mulle enam. Minu tunded tema vastu olid täiesti muutunud. Ta tundus mulle nagu võõras, kes on minu majja sisse tunginud.

"Räägime mõni teine kord. Mul on täna plaanid." Üritasin kõlada nii veenvalt, kui suutsin. "Ma helistan sulle, kui aega on." Talle tõe rääkimise asemel valisin lihtsama tee ning lükkasin asja edasi. Peamiselt selle pärast, et kui ma talle seda öelnud oleksin, oleks ta karjuma hakanud ja Luna üles äratanud. Loodetavasti ta pole seda juba teinud.