Üksinda pimeduses

12. peatükk

Mu silmad hakkasid kipitama, kui ma pea teki alt välja võtsin. Akna poole ei saanud ma vaadatagi. Tõmbasin teki taas üle pea, et valu lõppeks. Eelmistel hommikutel oli ilm pilvine ja kui ma ärkasin, oli tuba hämar. Täna aga oli taevas täiesti selge, mis lasi päikesel otse aknast sisse särada. Kartsin pead uuesti teki alt välja võtta. Kodus olles oli alati hommikuti minu toas pime.

Keegi silitas õrnalt minu õlga. Võtsin pea aeglaselt teki alt välja ja nägin silmi kissitades Taylorit minu voodi äärel istumas. "Vabandust kui ma sind äratasin, kuid on aeg üles tõusta kui sa kooli tahad minna," ütles Taylor vaikselt, peaaegu sosistades. Tõusin, alles silmi kissitades, voodist ja istusin Taylori kõrvale. "Kas sa magasid riietega?" küsis ta üllatunult. Noogutasin vaid selle peale, kuna ma polnud kindel mida ta selle all mõtles. "Tead, sel juhul tuleb meil teha väike reis linna, et ostlema minna. Nagu kaks sõbrannat." Taylor müksas mind õrnalt. "Mis sa arvad sellest?"

"See oleks tore!" vastasin talle rõõmsalt. Mulle väga meeldis eelmine kord Cameroniga linnas käia. Seal oli kõik nii ilus.

"Ma olen kindel, et see meeldiks sulle. Aga nüüd, lähme alla. Ma tegin su hommikusöögi valmis." Tõusin kohe reipalt püsti ja järgnesin Taylorile kööki.

"Eric! Tule kohe siia!" Mrs. Milleri piklik nägu oli täiesti punane, kui Eric vaikselt ja langetatud peaga tahvli ette loivas. "Nüüd näita kõigile tahvli peal seda, mida ma just rääkisin!" Eric hoidis värisevate kätega kriiti ja seisis kramplikult tahvli ees. Mrs. Miller toksis kannatamatult sõrmedega oma lauale, kuid Eric ei suutnud ühtegi tähte tahvlile kritseldada. Lõpuks veeres paar pisarat mööda Ericu põske alla. See ajas õpetaja aga veelgi punasemaks. Ta võttis kaardikepi ja lõi sellega kõigest jõust vastu Ericu näppe. Eric tõmbas karjudes ja nuttes oma käe tagasi. "Igavene häbematu! Kao siit tahvli eest!" See on tavaline, et Mrs. Miller kaotab oma enesevalitsuse. Seda juhtub tihti ja me oleme sellega harjunud. Kui Eric oli istunud, pöördus õpetaja kogu klassi poole. "Minul on isiklikult täiesti ükskõik, kui te tahategi jääda sellisteks kasvatamatuteks ja harimatuteks matsideks. Kuid ma tahaks näha, kui keegi julgeb kunagi kaebama tulla, et me teid õpetanud ei ole!" Kui ta oli oma lause lõpetanud, helises kell. Õpilased istusid alles vaikselt oma kohtadel. Mitte keegi ei julgenud õpetajale silmagi vaadata, kui ta sirgel seljal klassist välja sammus. Alles siis hakkasid õpilased end vaikselt liigutama ja söögivahetunnile minema.

"Luna, oota mind!" Aisha üritas end vanemate poiste vahelt välja vingerdada. Paar poissi naeris tema üle kui ta seal abitult rabeles. Kui ta lõpuks ukse vahelt läbi mahtus, jooksis ta mulle järele. Sammusime siis koos aeglaselt kiige poole.

Avasin oma lõunakoti mille Taylor mulle kaasa oli andnud. Võtsin sealt ühe saia välja ja hakkasin seda kiirelt alla kugistama. Aisha sai oli minu omast poole väiksem ja õhem. Ta vaatas suurte silmadega minu saia poole. "Kas see on juust? Ja vorst?" Võtsin oma kotist ühe saia ja ulatasin talle. Ta vaatas kõhklevalt minu poole. "Ei, ma ei saa seda vastu võtta. See on sinu oma."

"Mul on kõht täis." Naeratasin talle julgustuseks. Aisha võttis selle tänades vastu. Kui ta oli korra ringi vaadanud, sõi ta selle väga kiiresti ära, ajades mind naerma. Me sööme üsna sarnaselt.

"Vabandust, ma tavaliselt ei käitu nii," ütles ta kohmetult, kui ma naerma puhkesin. Ta nõjatus mulle lähemale ja sosistas, "Aga arvestades seda, mis sul täna söögiks kaasas on, tulebki kiiresti süüa." Ta viitas peaga suuremate poiste poole, kes meie poole vaatasid. "Kui nad haisu ninna saavad, et sul paremat toitu kui neil kaasas on, tuleb sul nendega suur pahandus. Parem, kui sa seda salajas hoiad." Noogutasin talle tõsise näoga. Saladusi oskan ma hästi hoida.

Kui poisid lõpuks oma tähelepanu meilt pöörasid, ohkas Aisha kergendatult. "Tore näha, et su vanemad sulle lõpuks rohkem tähelepanu pööravad ja süüa kaasa annavad."

"Mkm. Taylor tegi mulle süüa." Lükkasin jalgadega, et endale veidi hoogu teha.

"Taylor? Kes ta on?"

"Üks tädi, kes Cameroni juures elab," vastasin, ise samal ajal hoogu kiigel suurendades.

Aisha muutus kohe ärevamaks. "See poiss, kes sind siin üks päev ootas?"

"Mhm. Ma elan praegu tema kodus."

"On ta su sugulane? Või peretuttav?"

Takistasin jalgadega hoogu. "Ei ole, ta on mu sõber. Aga ta ütles, et rääkis mu vanematega  ja nad  olid lubanud mul tema juurde minna. Aga ma veel ei tea, kui kauaks ma sinna jääma pean."

Aisha jäi mulle kahtlevalt otsa vaatama. "Aga kas see sulle siis veidi kahtlane ei paista? Et su vanemad lubasid järsku sul ühe poisi juurde kolida. Kas nad ikka tunnevad teda piisavalt? Kas sina tunned teda piisavalt, et tema sõna kohe uskuda?"

"Muidugi rääkis ta mu vanematega. Ta poleks muidu mind enda juurde kutsunud." Hakkasin end kiigel küljelt küljele kiigutama.

"No, olgu siis. Kõige tähtsam on see, et sa ise end kindlalt tunned." Kell helises järgmisesse tundi, milleks on Mrs. Milleri matemaatika. Õpilased liikusid vastumeelselt klasside poole. Eric, kelle silmad alles õrnalt niisked olid, oli viimaste seas. Kõik ootasid pikisilmi, et Mrs. Rose tagasi tuleks. Siis ei peaks Mrs. Miller teda asendama.

Järg oli minu kätte jõudnud. Mrs. Miller, punasem kui eales, ootas punnis silmadega, et ma tahvli ette tuleksin. Võtsin kuulekalt õpiku kätte ja juba seisingi tahvli ees. "Kolmas valem koos selgitustega tahvli peale!" Õpetaja vaatas rahuloleva irvega, kuidas ma tummalt tahvli ees seisin. Ma pole küll matemaatikas tugev, kuid selle valemini pole me veel jõudnudki. Ma ei osanud sellega mitte kuidagi alustada. See oli Mrs. Millerile piisav, et võtta kaardikepp ja see mulle vastu sõrmi lajatada. Tema rahulolev irve oli aga otsekui pühitud kui minult mingit reaktsiooni ei tulnud. Siis ta lajatas mulle taas kogu jõuga vastu sõrmi. Kuna ma olin selle ära teeninud, langetasin häbis pea ja lasin tal end välja elada. Vanemad olid mind õpetanud, et õpetajal on selleks täielik õigus ja mul pole õigust talle vastu hakata. Lõpuks, kui mu sõrmed olid juba punased, ta lõpetas. "Täielik häbematus," sosistad ta, ise samal ajal hingeldades. "Kasi klassist välja!" röökis ta nüüd täiest kõrist. Pea alles langetatud, lahkusin klassist.

Cameron

Sammusin koolivärava ees edasi ja tagasi. Enamus õpilasi oli juba lahkunud, teised seisid alles kooliaias. "Rahune maha, küll ta tuleb." Taylor oli palju rahulikum, kui mina.

"Ma ei saa ennem rahulik olla, kui Luna või Dean välja tulevad. Ma ei kannata, et nad mõlemad seal on," urisesin Taylorile. "Kui ta kohe välja ei tule, lähen ise sinna." Kui olin seda öelnud, väljus Dean hoonest. Kui ta mind värava ees seismas nägi jäi ta seisma. Ilmselt ei julgenud ta minust mööduda, kuna ta võttis suuna hoopis liivakastidele.

Peale igavikuna tundunud minuteid nägin ma lõpuks Lunat ja Aishat koos majast väljumas. Siis rahunesin ma ka veidi maha. Märkasin Taylori lõbustatud ilmet, kuna ta nägi kui endast välja ma läinud olin. Kui nad lõpuks meieni jõudsid, suutsin ma oma ärevust juba varjata.

"Vabandust. Me pesime Aishaga käsi," ütles Luna oma tavapärase rõõmsa ilmega.

Hakkasime juba kooli juurest lahkuma, kui Aisha vaikselt köhatas, üritades meie tähelepanu võita. "Ma kuulsin, et Luna elab hetkel teie juures."

Tõmbusin kohe pingule. Kas ta teab, et Luna vanemad sellega päri ei olnud? "Jah, ta elab tõesti hetkel meie juures," lausus Taylor, enne kui ma end koguda suutsin.

Aisha noogutas vaikselt. "Ma arvan, et ma selgitan teile siis kohe ühe asja ära. Et te ise pärast ära ei ehmuks." Aisha rääkis üpris vaikselt ja arglikult. "Ühele õpetajale Luna ei meeldi ja ta lõi teda."

"Mis mõttes lõi Lunat?" oli Taylor üllatunud. Ma tundsin kohe sisimas, et midagi on juhtunud kui Luna kohe välja ei tulnud. Luna ise oli vestlusest osavõtmatu. Ta sammus värava äärde ja lehvitas Deani poole. Ja siis ma nägin Luna sõrmenukke, mis olid kriimustatud ja verised.