Üksinda pimeduses

5. peatükk

Ema läks jooksuga magamistuppa ja tõi öökapi pealt oma krutsifiksi. Kui ta tagasi jõudis, istusime kõik elutuppa üksteise kõrvale ja hakkasime palvetama. Kõik lambid vilkusid, uksed ja aknad liikusid ning kõikjalt oli kuulda ebamäärast sosinat ja urinat. Möödus paar minutit, mis tundusid nagu terve igavik, kuniks kõik jälle vaikseks jäi. "Mida me küll Lunaga peale hakkame," nuttis ema. "Ta viib meid veel hauda. Miks ta küll oma pere vastu pöördunud on?"

"Ma veel näitan sellele deemonile, kuidas käituda!" Isa tõmbas oma pükstelt rihma ning suundus ukse poole, kus on trepp, mis viib Luna ukseni.

"Oota! Dean, võta see krutsifiks ja mine seekord oma isale appi," ütles ema ning andis vanaaegse krutsifiksi Deanile. Dean ei olnud varem kordagi sellisel hetkel Luna juures käinud. Ta hoidis seda kindlalt käes ja noogutas emale.

"Ära muretse, ema. Ehk ta võtab seekord õppust."  Dean sammus isa kõrvale.

"Olge ettevaatlikud, ärge laske tal end rünnata," ütles ema murelikult.

Dean hoidis kramplikult krutsifiksi käes ja saatis isale pilgu, mis ütles, et ta on valmis. Ja siis nad läksid.

"See oli nii na...," vakatasin poole sõna pealt, kuna kuulsin trepil samme. Toiduaeg pole veel käes. Jäin ootusärevalt ust silmitsema. Ukse taga oli kuulda vaikset sosinat, millele järgnes pikk paus. Ja siis oligi kuulda tuttav heli. Uks tehti lahti ning isa ja Dean astusid sisse. Kui nägin isa käes rihma, tõusin püsti. "Vabandust!" laususin ja langetasin häbis pea. Ma ei tea miks, kuid mulle on meelde jäänud, et sellises olukorras pean ma andeks paluma.

Dean tõstis krutsifiksi minu ette ja hakkas palvet lugema. Isa aga lasi rihmal oma tööd teha, ise samal ajal karjudes. "Lahku siit majast, deemon! Me ei taha sind siia! Sa ei kuulu siia!" Ma kukkusin käpuli maha. Võtsin kindlalt oma madratsist kinni ja ootasin vaikselt, kuni nad lõpetavad. Paari minuti pärast nad lõpetasid. Tõstsin korra pea ja vaatasin isale otsa. "Vaata aga ülbust! Arvab, et oma vaikimisega sunnib meid lõpetama." Kui isa oli seda öelnud, lasi ta rihmal taas vastu minu selga libiseda. Ja Dean alustas taas palvega. Nii kestis see veel mõned minutid. Kui isa juba väsimusest hingeldama hakkas, lõpetas ta minu löömise. Ka Dean lõpetas palve, kuid krutsifiksi hoidis ta alles minu kohal.

"Kuidas on võimalik, et terve see aeg ei teinud ta ühtegi häälitsust. Ta on lihtsalt tumma näoga, nagu poleks just midagi juhtunud," oli Dean hämmeldunud.

"See on iga kord niimoodi. Ta ei tee teist nägugi," ütles isa ja saatis mulle põlgliku pilgu. "Deemon läbi ja lõhki. Ainult põrguelajas suudab selle üle elada ja terve see aeg meile näkku naerda." Nad rääkisid üle minu, nagu mind siin poleks. Ma küll ei saanud enamus jutust aru, kuid ma lebasin vaikselt ja ootasin, kas ka kolmas kord on tulekul. "Sina, elajas, jääd kuni ülehomseni toidust ilma. Selge?"

"Jah, isa." Isa vaatas korra veel ringi, vandus veidi ja siis nad lahkusid Deaniga. Enne väljumist, Dean veel korra naeratas mulle kavalalt. Tõusin oma asemel istukile. Kui olin paar minutit istunud, veendusin, et olen üksi. Ta oli ära läinud. Keerasin end oma aknakese poole. Toetasin lõua oma põlvedele ning jäin mõtlikult välja vaatama. Mõtlesin oma perest, Mrs. Rose'ist ja temast, kuniks ma uinusin.

Mind äratas vali koputus uksele. Hõõrusin uniselt silmi ja vaatasin ringi. Riided olid ukse ette jäetud. Arvatavasti olid need juba varem siia toodud. Kuna süüa polnud mul täna mõtet oodata, panin end riidesse ja läksin välja.

Kooli läksin täna üksi. Dean oli juba varem lahkunud. Küllap eilse pärast.

Täna oli õhk tavapärasest soojem. Igati täiuslik päev. Tõmbasin kopsud värsket õhku täis ja vaatasin taevasse. Pilved moodustasid kujusid. Naeratasin omaette ja kiirendasin sammu. Ma ei tahtnud hiljaks jääda.