Üksinda pimeduses

21. peatükk

Natukese aja pärast lasi Taylor meile köie alla. Kinnitasin Luna selle külge ja Taylor tõmbas ta vaikselt üles. Kui Luna oli väljas, lasi ta köiega alla raami. Sättisin selle horisontaalselt ja panin skeleti ettevaatlikult peale. Taylor kinnitas köie ja ma ronisin enne ettevaatlikult üles, üritades köit mitte liigselt raputada. Üles jõudes hakkasime Tayloriga ettevaatlikult raami üles tõmbama. Tirisime mõlemad erinevalt poolt, et raam vastu kaevuseinu ei põrkuks.

Luna istus kaevust veidi eemal, meid tühja pilguga jälgides. Taylor oli talle autost teki toonud, et ta liigselt ei külmetaks märgades riietes. Ta alles värises, kas siis külmast või sellest olukorrast.

Kui raam oli üles tõstetud, nägin Taylori hirmunud pilku ning Deani ja ta vanemate üllatust. Deani isa nagu üritas midagi öelda, kuid vaikis siiski.

"Tundub, et ta on seal aastaid olnud," ütlesin, ise samal ajal skeletti tähelepanelikult silmates. "Kas keegi on vahepeal seda kaevu kasutanud või avanud?"

"Ei ole. Vähemalt mitte meie eluajal. Ma teadsin küll, et siin kusagil on kaev, aga ma arvasin, et see on seal kolahunniku all," isa nookas peaga kolahunnikule, mis asus aia teises ääres. "Kuna vesi on meil alati olemas olnud, ei olnud mul põhjust seda lähemalt uurida."

Dean muutus järsku näost lubivalgeks. "Isa, ära ütle, et me oleme aastad seda sitavett joonud!" Deani vanemate vaikimisest võis järeldada, et just seda nad teinud olidki. Olid aastaid joonud vett, kus mädanes surnukeha. Sealt vast nende lollus tulnud ongi, mõtlesin.

Deani ema lähenes järsku skeletile. Nägin, kuidas pisarad hakkasid ta üllatunud näos voolama. "Ma mäletan seda kleiti. See kuulus mu emale."

"Sa mõtled vanaema, kes ära kadus?" Dean kükitas skeleti kõrvale ja silmitses seda lähemalt.

Kõigi pilgud pöördusid Lunale, kes hakkas vaikselt omaette ümisema. Ta nagu poleks siin viibinud. Silmad olid tal suletud ja ta kiigutas end küljelt küljele. "Jää vait!" käratas isa talle. Luna võpatas, nagu oleks ta just ärganud.

"Ära räägi temaga nii!" urisesin. Kui asi puudutas Lunat, ei suutnud ma oma tundeid varjata.

"Memm oli seal all kinni. Aga ta pääeses nüüd välja, kui ma augu lahti tegin," lausus Luna ja naeratas endast paremale, nagu oleks seal keegi istunud. "Me aitasime ta sealt välja, Cam. Ma algul ei teadnudki, aga ta just ütles mulle."

"Kes ütles?" küsis Deani isa.

Luna näitas näpuga endast paremale. "Tema näitas," naeratas ta.

Luna vanemad vaatasid mõlemad teda hukkamõistva pilguga, kuna loomulikult ei näinud meie seda mida nägi Luna. Aga enne kui nad jõudsid Lunale jälle etteheiteid teha, laususin: "küsi temalt, kas ta teab midagi Myrtle'dest!" Luna pööras vastust oodates paremale. Ta kulm tõmbus järsku aga kipra ja ta hakkas ringi vaatama.

"Ta läks ära. Talle ei meeldinud see küsimus. Ta ei taha sinuga enam rääkida," ütles Luna mulle.

"Aga kas ta ütles sulle midagi veel?" küsisin lootuses, et võib-olla annavad vaimud meile siis mõningaid vastuseid nendele sündmustele.

"Mhm," noogutas Luna pead. "Enne kui ta ära läks, ütles ta, et sul on lollid küsimused ja et sa oled märg. Ning et talle ei meeldi need lõhnavad asjad, mis Taylor oma tuppa kappi pani."

Tayloril jäi suu lahti. "Ta mõtleb vist mu lõhnaküünlaid. Need on mu toas lukustatud kapis, kuhu Luna ei pääse."

Märkasin, et Luna hakkas taas värisema. "Me peaksime Luna tagasi viima. Ma ei taha, et ta haigeks jääb." Taylor võttis Luna käest kinni ja nad hakkasid auto poole minema. "Ma tulen teile kohe järgi," ütlesin Taylorile, enne kui nad maja ette kadusid.