Üksinda pimeduses

7. peatükk

Üritasin meelde tuletada, mida Luna mulle ütles. "Ristmikult tuli vist paremale keerata." Hoogu maha võtmata keerasin paremale. Olin juba oma 'sisemise radari' abil kindlaks teinud, et politseid läheduses pole. Seega lisasin gaasi põhja ja sõitsin mööda kitsast külateed edasi. Varsti hakkasid tänava lõpust majad paistma. Enne esimest maja jäin autoga seisma. Mulle ei tulnud kohe meelde, mitmes maja Lunale kuulus. Kui olin hetk mõelnud, meenus mulle kolmas maja. Sõitsin vaikselt edasi ja jäin kolmanda maja ees pidama.

See maja ei erinenud teistest sama tänava majadest. Väike, tagasihoidlik ja kohutavas olukorras. Ühekorruseline, kuid sellel paistis olevat ka pööning. Maja oli ehitatud puidust, mis oli juba luitunud ja hall. Kujutan ette, et seal võib inimestel väga külm olla.

Aeda pole maja ees eriti ollagi. Arvatavasti on maja taga rohkem ruumi. Kõik oli koristamata. Maa oli täis eelmise ja selle aasta lehti, muru on aastaid niitmata ja ilutaimi pole. Maja taha polnud mul tahtmistki näha, kuna surma hõngu oli juba maja ettegi tunda.

Väljusin autost ja jalutasin kindlal sammul ukseni. Koputasin uksele lootes, et see maja nüüd laiali ei lagune. Keegi aga ei avanud ust. Ka aknad olid kõik pimedad. Oleksin muidu arvanud, et kedagi pole kodus aga kardina liikumine ja minu ülitundlikud meeled reetsid neid. Tundsin, et keegi on ukse taga, kuid ei ava seda.

Koputasin uuesti vastu ust. Seekord juba valjemalt ja pikemalt. Kui aga ust jälle ei avatud, sain ma vihaseks. "Ma tean, et te olete seal! Ma vannun, et ma murran selle ukse maha, kui te seda ei ava!" hüüdsin valjult ja koputasin kolmandat korda. Mõni hetk oli taas vaikus, kuni keegi lõpuks vastas.

"Mida te tahate," kostis ukse tagant vaikne naisehääl.

"Avage uks või ma teen seda ise!"

Siis jäi ukse taga jälle kõik vaikseks. Ma hakkasin juba ise ust avama, kui kuulsin, et uks keeratakse lukust lahti. Kui uks avati, seisis mu ees keskeas naisterahvas. Ta oli keskmist kasvu, kõhetu ja tagasihoidliku välimusega. "Mida te soovite?" küsis ta vaikselt.

"Kus Luna on?" küsisin järsult. Ma ei üritanudki oma ebaviisakust varjata. Mitte peale seda, kui kuulsin, kuidas nad Lunat kohtlevad.

Naise vaoshoidud ilme asendus üllatusega. "Kuidas te Lunat teate? Ja miks teil teda vaja näha on."

"See ei ole tähtis. Lihtsalt öelge mulle, kus ta on!"

Ma tundsin naise näos hirmu ära. Ta üritas ukse mu ees kinni lüüa, kuid ma panin jala ukse vahele. See oli juba piisavalt kahtlane tegu. Lükkasin ukse uuesti lahti astusin ilma kutsumata sisse. Ma ei jäänud koridori seisma, vaid kõndisin kindlal sammul edasi. Koridori lõpus oli suurem ruum, kus ma seisma jäin.

Välimuse järgi oli see vist elutuba. Tapeet oli seintelt pooleldi koorunud ja hallitusest niiske. Lagi oli täis veeplekke. Mööblit oli väga vähe. Paar vana diivanit ja mõned taburetid. Toa keskel oli madal laud. Televiisorit, raamaturiiuleid ja muid kappe, mida tavaliselt elutubades on, seal ei olnud. Kõik tõendas seda, et nad on ülimalt vaesed.

Ka Dean ja mingi vanem meesterahvas oli seal. Arvatavasti Luna isa. Ka naine, Luna ema, tuli sinna. Dean jäi mind suu ammuli vahtima. Ta nägi sama kohutav välja nagu siis, kui ma temaga lõpetasin. Nagu Luna emagi, paistis ka tema hirmul olevat mind nähes.

"Mida te siit tahate," küsis Luna isa vihaselt. Miski temas tekitas minus hirmu. Hirmu Luna pärast.

"Lunat pole siin, nii et hakake parem minema. Teil pole õigust võõral pinnal loata viibida." Viimane lause paistis pigem ähvardusena.

"Mina ei lahku siit ennem, kui ma tean, kus Luna on." Ma ei otsustanudki alla anda. Midagi paistis siin väga mäda olevat. Ja ma ei mõelnud vaid seda haisu, mis köögist tuli.