Üksinda pimeduses

16. peatükk

See osa tuli veidi lühem, kuid see eest on palju tegevust:)

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Ma ei taibanud, mis toimus. Taylor vaatas surmhirmunult ukse poole, samal ajal kõik tuled alles vilkusid. Kui pea samas suunas keerasin, ei näinud ma seal kedagi. Siis lõi uks valju pauguga kinni. Ka ülevalt korruselt oli kuulda uste ja akente paugutamist. Taylori ja Luna toast oli kuulda klirinat, nagu klaasi purunemine. Sellele järgnes rida kolistamisi, kliristamisi ja mööbli lohistamist erinevatest tubadest. Kõik tehnika hakkas tööle. Telekas vahetas ise kanaleid, köögis oli kuulda undamist ning minu ja Taylori telefonid hakkasid korraga helisema.

Jooksin kohe Luna juurde ja võtsin talt ümbert kinni, et teda kaitsta. Mille eest? Sellest polnud mul aimugi. Aga Luna ise ei paistnud häiritud olevat. Ta siiamaani naeris. Nagu oleks see kõik mingi suur etendus.

"Mis toimub?" kiljus Taylor.

Lambid jäid nüüd kustu, kuid kolistamine jätkus. Luna rabeles end kuidagi mu haardest lahti ja jooksis minema. Üritasin talle järgneda, kuid uks ta järel lõi pauguga kinni. Ükskõik kui tugevasti ma ust tõmbasin, enam see ei avanenud. Ka Taylor liitus minuga. Kahepeale saime lõpuks selle maha murtud.

"Luna!" Proovisin ta asukohta tuvastada, kuid see ei õnnestunud. Kõik mu üliteravad meeled vedasid mind tupikusse. Tundus, nagu midagi häiriks mu kuulmissagedusi. Tol hetkel olin juba üpris meeleheitel. Ma ei suuda eales sellega leppida, kui midagi peaks Lunaga juhtuma.

Järgmisel hetkel läbis nii mind kui Taylorit värin. Ja nii kiiresti kui see tekkis, see ka lahkus. "Kas sa tundsid seda?" sosistas Taylor. "Mis see oli?"

Mis iganes see oli, ajas see mu meeled veelgi enam segi. Tundsin korraks ka nagu mingit energialaengut minust möödumas. Umbes, nagu kui ma kelleltki energiat endasse tõmban. Kuid see läks mööda, mind riivates. "Mul pole aimugi." Üritasin sellest vastikustundest end välja raputada. Mul oli selline tunne, nagu oleks kogu mu sisikond pahupidi. "Tule, me peame Luna üles otsima."

Me ei jõudnud sammugi astuda, kui järgmine veelgi tugevam värin meid läbis. Sellele aga järgnes midagi nii vastikut ja jälki, mis meid lihtsalt paigale naelutas. See tuli ülevalt toast. Sealt kostus laste naeru. Kuid see ei olnud tavaline naer. See kostis nagu kusagilt kaugelt. Kajav, läbilõikav ning moonutatud. Meenutas veidike sellist hauatagust häält, mida võib kuulda telekast. Selle häälega segunes ka Luna hele naer. Selle peale jooksin ma nii kiiresti kui suutsin trepist üles. Üritasin ustega mitte pihta saada, kui ma Lunat otsisin. Lõpuks pidin ma tõdema, et Lunat siin ei ole. Kuigi tema hääl tuli kusagilt lähedalt.

"Cameron!" hüüdis Taylor, kes oli alles all. "Tule siia!" Lõin ukse vihaselt kinni, kuigi see ei muutnud midagi. Uks avanes taas ja hakkas jälle paukuma.

"Kas leidsid midagi?" küsisin Taylorilt, kes värisevate kätega välisukse poole näitas. See oli ainuke uks mis ei liikunud, vaid seisis, pärani avatud.

"Mulle tundus, et keegi läks siit välja."

"Luna läks välja? Oled sa kindel?"

Taylor vaikis hetkeks. "Ma ei tea. Mulle tundus, et siit läks rohkem kui üks välja. Ma pole kindel, kas Luna üks neist oli," ütles Taylor vaikselt, peaaegu hääletult.

"Siis jää sina siia valvesse." Maja ees jäin veel korra seisma ja üritasin Luna asukohta määrata. Mu meeled olid alles segaduses ning sellest ei tulnud taas midagi välja. Seega võtsin suuna kiirtee poole. Ma ei uskunud eriti, et Luna pimedas metsa jookseks.

Teele jõudes polnud seal näha kedagi. Ka autosi polnud. Jooksin mööda teed Somberlake'i küla poole. Olin kindel, et ta läheb pigem kodu poole kui linna. Tundsin, nagu keegi jälitaks mind. Kui ma aga taha vaatasin, polnud seal kedagi. Seega hoidsin ümbrusel tähelepanelikult silma peal. Ma teadsin, et kui mind jälitatakse, siis pole see inimene.

Jõudsin Somberlake'i päris kiiresti, kuna ma ei võtnud kordagi hoogu maha peale seda, kui ma korra taha vaatasin. Kuna ma jooksin terve tee ja Lunat ma tee peal ei näinud, hakkasin kahtlema kas ta üldse läheb koju. Kuid kui ma juba siin olen, vaatan igaks juhuks ta kodu üle.

Jõudes Luna maja ette proovisin korra veel oma meeli avardada. Õhus oli aga ikka tunda pinget ja mu mõttelõng hajus taas kiirelt. Seega astusin kindlal sammul ukseni ja koputasin. Läks veidi aega, kuni Dean lõpuks vandudes ukse taha ilmus ja selle avas. Ta jäi mulle ehmunult otsa jõllitama ega osanud midagi vastata. Kuid sel hetkel kadus järsku pinge õhust ja ma sain oma meeli piisavalt avardada, et tõdeda, et Lunat siin ei ole. Mitte midagi ütlemata keerasin talle lihtsalt selja ja kõndisin kiirel sammul kooli poole. Dean vaatas mulle veel paar hetke segaduses järele ja sulges siis taas ukse.

Kooli juures oli jällegi liiga palju vaba energiat. Või järgnes see siis ainult mulle. Pidin koolimajja sisse murdma ja kõik ruumid üksikasjalikult läbi otsima. Ka see ei andnud tulemusi. Kui ma ka ümber kooli ringi peale tegin, pidin ma raske südamega sealt lahkuma. Ma olin täiesti mõttetult tulnud Lunat siia otsima. Samal ajal võib ta kusagil metsas eksinud olla. Jooksin hoopis tagasi kodu poole, lootes, et ta on seal.

Nägin juba kaugelt, et Taylor ootab mind närviliselt uksel. "Kas leidsid ta?" Langesin veelgi sügavamale meeleheitesse. Järelikult pole ta ise tagasi tulnud.

"Mitte midagi." Jäin Taylori ette seisma, silmitsedes puid. "Võib-olla on ta metsas." Sel hetkel oli metsa ääres kuulda jälle seda kõhedat laste naeru. See naer tuli kord lähemale, kord kadus metsasügavusse ja ilmus taas teisel pool maja välja. Jäi mulje, nagu kutsuks ta meid kaasa.

Tayloril hakkasid silmad vett jooksma, kui ta üritas nuttu kinni hoida. "Me peame vist sellele järgnema." Üritasin teha võimalikult vaprat häält, kuigi see ei tulnud mul hästi välja. Ka mina olin tegelikult surmani hirmunud.

"Cameron, häältega ei tohi kaasa minna!"

"Kui Luna on kusagil seal, siis mind see ei huvita. Sina võid siia jääda, kuid mina lähen teda otsima." Neelasin oma hirmu alla ja järgnesin metsast kostuvale naerule. Ka Taylor otsustas minuga lõpuks liituda.

Olime umbes kümme minutit metsas jalutanud. Terve tee me kuulasime tähelepanelikult, et äkki suudame tuvastada ka Luna häält nende seast. Kui me lõpuks jõudsime ühe lagendiku servale, läbis meid mõlemat taas värin. Kuid see värin oli erinev. See tõukas meid tagasi. Nagu midagi nähtamatut lükkaks meid. Taylor ahmis meeleheitlikult õhku, nagu ta ei saaks hingata. Kui ma üritasin talle läheneda, hoiti mind kinni. Kui mind lõpuks lahti lasti, kadus ka laste naer. Mets jäi kohe vaikseks ja rahulikuks. "On sinuga kõik korras?" Aitasin Taylori püsti.

"Vist küll." Ta vaatas mulle hirmust tulvil silmadega otsa. "Mul oli selline tunne, nagu oleks keegi minu sisse roninud. Ja seda sõna otseses mõttes. Mul ajab praegu kõik ülesse." Ta keeras selja ja hakkas öökima.

"Me peaks vist tagasi minema. Ma ei usu, et Luna siin on." Ma olin kindel, et kui Luna on kusagil, siis on ta nende häälte läheduses. Need ju ta majast välja meelitasidki.

Kui me tagasi maja ette jõudsime, oli väljas kuuvalguse mõjul juba rohkem näha. Enne olid pilved ees ja tavainimene poleks mitte midagi näinud. Seepärast ma nii väga Luna pärast muretsesingi. Kui ta pimedas metsas ära eksis, on peaaegu võimatu leida teed tagasi koju. Ja kui meie meeled on häiritud liigsest energiast, on väljavaated enamgi kui kohutavad.

Astusin sõnatult majja. Ma ei suutnud enam midagi mõeldagi. Jalutasin sihitult edasi kuni lõpuks märkasin, et liigun Luna magamistoa poole. Maja oli nüüd vaikne, kuid uksed olid siiamaani kõik avatud. Jäin raske südamega ukse vahel seisma, kuid siis tabas mind üllatus. Luna magas rahulikult oma voodis, näol naeratus nagu poleks seda kõike just juhtunudki.