Üksinda pimeduses

Proloog

Väljas on pime ja tuuline. Kuid minu pimedas harjunud silmad näevad hästi, kuidas tuhanded kolletunud sügislehed keerlevad muretult tänaval. Kuulen, kuidas puu oksad kriibivad vastu katust. Seda heli olen ma hakanud nautima. Väikesest pilust lagunenud seinalaudade vahel jõuab minuni jahe sügisene tuuleõhk. See toob minuni mitmeid tuttavaid lõhnu, mida ma siin aastaringselt tundma olen õppinud. Muld, bensiin, hein, prügi ja loomade lagunevad jäänused.

Trepil kostavad sammud. Sellele järgneb vali naksatus, millele lukk järele annab. See tähendab vaid üht - söögiaeg. Jään näljase pilguga ukse poole vaatama. Eilse intsidendi tõttu jäi mul hommikune toidukord vahele. Olen terve päev olnud söömata.

Dean astub oma tobeda irvega uksest sisse. Mina aga ei suuda oma silmi räpaselt toidukausilt eemale hoida. See oli hõbedane ja pesemata kauss, millele oli peale kraabitud minu nimi. “Siin on sinu solk, Luna. Kas sa oled selle täna ikka ära teeninud?” ütles ta ja hakkas kausiga minu nina ees lehvitama. Ma üritasin selle järele haarata, kuid ta tõmbas selle eest ära.

“Palun,” anusin ma teda ja haarasin jälle kausi järele.

Dean irvitas mulle siis otse näkku ja pani kausi mu ette maha. Kui ma üritasin selle kätte võtta, lõi ta kaussi jalaga mille tagajärjel puder kõik põrandale laiali lendas. See ainult lõbustas teda rohkem ja ta kükitas minu ette maha.

“Noh värdjas. Söö põrandalt, nagu sulle kohane,” mõnitas ta mind ja toksis sõrmega minu otsaesist.

Järgmisel hetkel lendas Dean selg ees vastu ust, mis oli paar meetri eemal. Kui ta oli seal paar sekundit õhku ahminud, karjus ta õudusega näol: “ISA!” ja jooksis alla.

See andis mulle mõned minutid, et põrandalt puder omale suhu ajada ja seda ahnelt kugistada, sest ma teadsin mis juhtub järgmisena. Kohe tuleb isa oma piitsaga, et mulle uus keretäis anda.