Üksinda pimeduses

29. peatükk

Annaks nüüd kõrgemad võimud, et mul suvel rohkem inspiratsiooni kirjutada on. Kooli ajal oli reaalselt nii, et iga õhtu - isegi nädalavahetusel - oli mul hirmus unekas ja väsimus.
Aga kas kellelgi on juba aimu, mis toimub? või mingeid ideid lahenduse suhtes? :D
Lauluga on nii, et youtubes selle laulu originaal ei ole millegi pärast lubatud :/ Kuna ma mingi coveriga leppida ei tahtnud, leidsin originaali ühelt teiselt saidilt ja panin siia external lingi alla.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------

"Tule tagasi! Ma tahan sulle ühe loo jutustada!" hõikas eemalt üks hele rõõmsameelne tüdrukuhääl. "Mul on sulle porgandit ka tee kõrvale!" Tüdruk naeris kilgates, kui hääl minust eemaldus.

Vaatasin tükk aega huviga roosasid täppe oma suletud silmadega, kui päikesekiired minu silmalaugudel tantsisklesid. Õrn tuuleõhk sasis mu juukseid ja putukad ronisid mööda mu käsivarsi, mis kõditas. Naeratasin endamisi ja avasin silmad.

Päike oli ere, kuid üllataval kombel ei teinud see mu silmadele haiget. Ootasin, et mul hakkaksid pisarad voolama, kuid seda ei juhtunud. Kuulsin endast paremal vaikset sahinat ja pöörasin end hääle suunas. Paremal minust mõne meetri kaugusel oli kaks põõsast. Ühel olid valgete õitega lilled ja teisel mustade õitega lilled. Roomasin lähemale, et lilli nuusutada. Lõhnasid täpselt nagu männimets peale vihmasadu. Tõusin veidi, et põõsastest üle vaadata. Nägin enda ees laiuvat suurt rohelist aasa, mille kohal lendlesid ja keerlesid sajad vikerkaarevärvi liblikad ja kirjud kiilid. Alles nüüd kuulsin ma ka suminat ja säutsumist, mille põhjustasid need sajad putukad ja kõrgemal lendavad väikesed paradiisilinnud. Eemal, rohelise aasa lõpus, sillerdas päikese käes helesinine järv suurte ja roheliste mägede taustal. Ma ei tea, kas mu silmad mängisid mulle mingit trikki, või tõepoolest lendasid mägede kohal hiiglaslike tiibadega linnud. Nii suured linnud, nagu ma pole varem ealeski näinud.

Kuulsin selja taga taas vaikset naerukihinat. Keerasin ümber, kuid ei näinud ühtegi hingelist. Erinevalt sellisest elu täis aasalt, nagu ma just imetlesin, tundus teine pool veidi tühjem olevat. Kui välja arvata hiiglaslikku puude seina mõnekümne meetri kaugusel, mis varjutas enamuse vaatest. Mets paistis olevat nii tihe, et võimatu oleks siseneda.

Jalutasin mööda metsaserva, ise silmitsedes rohelist aasa täis elu. Oleksin kangesti tahtnud liblika kombel seal keerutada, ühelt õielt teisele lennata, päikesevalgust nautida. Mu mõttelõnga katkestas vaikne sahin metsas. Pöörasin pilgu aasalt metsale ja nägin enda ees tunnelit. Paistis, nagu oleks keegi oksad ära painutanud, tekitades sellise loodusliku läbikäigu. Tunneli lõppu ma ei näinud. Kõikjal oli vaid pilkane pimedus. Astusin sammu tunneli poole ja tundsin, nagu keegi jälgiks mind. Sumin lakkas ja kõik jäi vaikseks. Keerasin ümber. Need tuhanded kiilid, liblikad ja linnud, kelle vilgast elu ja tantsu ma enne jälgisin, seisid paigal. Isegi need hiiglaslikud linnud mägede kohal paistsid paigal seisvat. Kõik nad jälgisid mind justkui oodates minu järgmist sammu. Astusin sammu nende poole ja nad ärkasid. Lendlesid ja keerlesid, nagu poleks midagi juhtunud. Keegi ei paistnud mind enam märkavat. Heitsin pilgu üle õla tunneli poole. Oksad paistsid minu poole sirutuvat.

Seisin seal, teadmata mida ette võtta. Nägin, kuidas rohukõrte vahelt üks pisike hiireke minu ette jooksis. Ta seisis natuke aega minu ees ja jälgis mind oma tillukseste mustade silmadega, enne kui ta mööda metsapiiri edasi jooksma hakkas. Ta jäi korra seisma ja vaatas taha. Taipasin, et ta ootas minu järgnemist.

Jalutasin selle pisikese hiire kõrval mõnikümmend minutit. Hiireke pööras oma pea paar korda minu poole, nagu tahaks ta kindel olla, et ma ikka tema kõrval olen. Putukad aasal minust enam välja ei teinud. Korraga libises üle minu hiiglaslik must vari. Suunasin pilgu taevasse ja nägin hiiglaslikku punast aarat. See paistis olevat sama suur kui tavaline reisilennuk. Lind suundus mägede poole, kus lendlesid ka ülejäänud suured linnud. Vaatsin hiire poole küsival pilgul. Ka tema oli hetkeks seisatanud, kui lind meist üle lendas. Ta pilgutas korra silmi, enne kui edasi sibama hakkas.