Üksinda pimeduses

28. peatükk

Seekord tuli hullem cliffhanger lõppu.
Seda laulu, mis ma siia kõrvale panin, olen juba ammu tahtnud selles loos kasutada:)

---------------------------------------------------------------------------------------------

Õhtu lubas tulla pime ning sombune. Auto esituled jätsid teeservadele kõhedaid varje, mille tõttu arvasin pidevalt metsa all viirastuslikke varje nägevat. Nad keerlesid ja tantsisid metsa all, jooksid autole järele just nagu jälitaksid nad meid. Olin kindel, et ka Lisette oli kusagil läheduses. Ma peaaegu tunnetasin teda.

"See pole läbi," lausus Luna külmalt, katkestades meie vahel lasunud vaikuse.

Vaatasin Lunale segaduses otsa. "Mis pole läbi?" Luna vaatas tõsiselt esiaknast välja, minu küsimust tähele panemata. Luna külmus hirmutas mind. "Kas sa kuuled mind?" Ühe käega roolist kinni hoides, panin teise tema õlale. "Mis pole läbi?"

Luna pööras pea minu poole. Sekundiks nägin tema silmades midagi kummalist välgatamas. Viha. Seejärel see kadus ning Luna naeratas soojalt, nagu tal kombeks oli. "See film, mida me eile õhtul vaatasime. See pole läbi. Sellele tuleb täna õhtul ka teine osa."

Muutusin kohe poole rahulikumaks. "Tõesti? Siis peame kiirustama, et me hiljaks ei jääks." Naeratasin, et oma närvilisust veidi varjata. Iga väiksemgi asi võib mind viimasel ajal endast välja viia.

Keskendusin taas teele, seekord üritades vältida varjude jälgimist tee ääres. Kuid paratamatult ma seda ei suutnud. Need varjud olid nii ähvardavad, et ma peaaegu ootasingi, kuidas ma näen ühte noort tüdrukut tee ääres irvitamas, silmad kilamas nagu Lunal tol õhtul kui oli täiskuu.

Tee tundus kuidagi pikem kui tavaliselt, aga see võis olla tingitud sellest, et sõitsin aeglasemalt kui mul kombeks oli. Keegi ligines meile oma autoga tagant. Tulesid ta maha ei keeranud, mistõttu tahavaatepeeglist nägin vaid pimestavat valgust. Ja valgus oli tal erakordselt ere.

Võtsin veidi hoogu maha ja keerasin auto teeserva poole. Tavaolukorras oleksin ma ma sellise lihtsalt sinnasamusesse saatnud ning kiirust lisanud, kuid täna polnud mul mingilt tahtmist kiirustada. Vastutasuks lasi juht mulle signaali, enne kui vandudes minust mööda sõitis. "Idioot," pomisesin endamisi ning sõitsin teeservast taas eemale. Vaatasin tahavaatepeeglist, et ega mul veel mõnda idiooti sabas pole, kuid pimeduse asemel nägin midagi nii õõvastavat, mille tõttu ma hetkesegaduses vajutasin täiest jõust gaasipedaali.

Tagant vaatas mulle vastu kaks helkivat punakat silma. Silmade ümbruses nahal asetsesid lõikejäljed, mis oleks nagu tekitatud kellegi küüntega. Ta naeratus oli kõhedakstegev ja halvaendeline. Tumemustad juuksed olid kohati väljalangenud ja pulstunud. Kael oli tal täiesti lõhki rebitud.

Ta vaatas mind vastiku naeratusega. Ma ei suutnud sel hetkel end liigutada. Ma ei saanud jalga gaasipedaalilt tõsta või pilku temalt eemale tõmmata. Me lihtsalt vaatasime üksteist.

Kuigi see hetk tundus mulle lõpmata pikana, kestis see vaid loetud sekundid. Järsku avas olevus suu ja karjus. Karje oli lihast ja luust läbi lõikav. Pilkav ning segunenud naeruga. Sel hetkel pani mind võpatama ka teine karje. See aga ei tulnud tolle olevuse poolt. See tuli hoopis Luna suust. Ma keerasin end veidi ja nägin, et too olevus hoidis oma kondiste ja lihast rippuvate kätega Luna juustest kinni ja tiris neid. Tirides oli kuulda mingit teravat raginat ning ma nägin, kuidas pisarad voolasid Luna valgetel põskedel. Kartsin kõige hullemat. Et see tirib Lunal pea otsast.

Üritasin end transist välja tirida ning saingi oma parema käe vabaks. Rapsisin sellega vaimu poole, et teda lüüa, kuid mu käsi läks temast justkui läbi. Luna karjumine valjenes koos vaimu karjega ja ma olin kindel, et seda oleks olnud kuulda Somberlake'i külani välja kui aken lahti oleks olnud.

Järsku tundsin, et suudan taas oma jalgu liigutada ning tegin saatusliku vea. Vajutasin kõigest jõust pidurile ning hetkel, kui auto järsult peatus, lasi ka vaim Luna juustest lahti. Nägin, kuidas Luna turvavöö ülemine osa järele andis ning enne kui ma midagi teha jõudsin, lendas Luna peaga vastu armatuurlauda. Seda kõike saatis vali raksatus

Auto seisis keset teed täielikus vaikuses. Vaim oli tagant kadunud. Mu käed oli kinnitatud roolile ja ma jõllitasin Lunat, oodates, et ta liigutaks. Kuid ta ei liigutanud. Vaikust katkestas vaid monotoonne vere tilkumine Luna peast.

Mu pea oli täiesti tühi. Ma ei osanud oma elu ette kujutada ilma Lunata. Ja nüüd ta lebab siin minu kõrval. Liikumatult ja verisena. Üritasin end kokku võtta ja kuulatada, kas ma kuulen tema südame tukseid. Kuid ma ei kuulnud mitte midagi. Ma ei kuulnud enam puude vaikset kohinat väljas, hiirte sahistamist rohus, vere tilkumist autos. kõik oli täielikus vaikuses. Vaatasin esiaknast välja. Varjud tee äärtes keerlesid ja tantsisid. Nad tõmbasid end lähemale ja kaugemale. Liikusid paremale ja vasakule. Moodustasid kord lihtsaid kujutisi ja teinekord jällegi keerulisi sümboleid. Mõned varjud, mis olid eemal, tõmbusid pidevalt lähemale. Lõpuks said nad kokku ja põimusid omavahel, tõustes ise samal ajal maapinnast kõrgemale. Nad väändusid õhus graatsiliselt ja õhuliselt, võttes pidevalt erinevaid kujusid. Kitselt paabulinnuks, hundilt maoks ning roosilt jaaguariks. See muutis pidevalt kuju, kuni lõpuks jäädes ühel kindlal kujul seisma. Lunal. Kogu maailm tema ümber läks mustaks. Ainult Luna seisis minu ees. Ja enne kui ka tema kadus, jättes mind pilkasesse pimedusse, nägin, kuidas ta nuttis.

24. august 1792
Täna peeti Lisette üheksandat sünnipäeva. Ka töölistele anti seetõttu paar tundi kauem puhkeaega. Seda peamiselt Lisette soovil. Sellise hea südamega noorest daamist saab kindlasti hea istanduse valitsejanna. Ka Damieni hauale viidi lilli ja peeti väike pidulik kõne.

4. oktoober 1792
Isandale tuli külaline naaberistandusest. Talle tehti suur ringkäik meie istanduses, kus kõigile töötajatele pandi südamele näidata oma parimat ja töökamat poolt. Muidu võis pärast suuremat karistust kogu kollektiivil oodata. Kõik varjasid kiiruga oma vead, nagu teeks isand ise kontrollkäiku. Eks see näitemäng oli selleks, et isanda oodatud suur leping untsu ei läheks. Hiljem õhtul mängis Lisette naaberistanduse isandale klaverit. Kaitlin, kes tol hetkel neid seal teenindas, rääkis, et tüdrukul on paljulubav anne muusika vallas.

16. november 1792
Täna päeval toimus ootamatu kontrollretk, kus vaadati kõigi tööliste eraasjad ning elamud läbi. Selliseid kontrolle on ka varem toimunud, kuid tänane oli teistsugune. Kui varem said need töölised ja orjad karistada, kes omasid keelatud esemeid või olid teinud lohakat tööd, siis seekord ei tehtud neist välja. Jäi mulje, et retk ei olnud eesmärgiga leida karistada vajavaid isikuid, vaid otsiti midagi kindlat. Kuid sellegipoolest on paljud orjad, kellelt leiti keelatuid ja varastatud esemeid, sooritanud karmi karistuse hirmus põgenemiskatseid.

18. november 1792
Ka täna valitseb paar päeva tagasi alanud kaos. Kuna kontrolle on tehtud juba paari päeva jooksul enam kui korra, siis peidavad orjad meeleheitlikult oma võõrasvara. Kinni on võetud vaid paar põllutöölist, nende hulgas ka vana Ned. Nendest pole siiamaani midagi kuulda olnud ja jutud käivad, et nad on hukatud. Põhjusteks on välja toodud mitu varianti, kuid ükski neist pole kindel.

20. november 1792
Sophia tuli täna välja uudisega, mis raputas kogu teenijaskonda. See küll pole kindel. Võimalik, et see on järjekordne väljamõeldis, kuid räägitakse, et Lisette on kadunud. Loodetavasti see nii pole. Kohutav, kui vaese tüdrukuga midagi juhtunud oleks.