Üksinda pimeduses

22.peatükk

Vabandan järjekordselt pika pausi eest. Arvuti oli paranduses ja seetõttu polnud võimalik uut osa kirjutada. Ei pane pahaks, kui mind sõimata tahate.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Elutuba, kus me olime, oli kitsas tänu suurtele kappidele ja riiulitele, mis meid igalt poolt piirasid. Puitpõrandal ja seintel oli paar vaipa, mis lõid ruumis hubasema meeleolu. Riiulitel oli palju pilte ja puukujukesi. Kujude seas oli loomi, inimesi ja looduslikke objekte. Nende keskel oli ka viirukeid ja küünlaid. Keset tuba oli väike laud, mille ees diivan. Laua vastas oli kiiktool. Kiiktoolis istus vana naine. Ta silmad olid aukus, kuid teravad ja läbilõikavad. Pea ümber oli tal rätt ja seljas kasuka taoline keep. Peale vaadates sai öelda, et ta võis vabalt olla üheksakümne või isegi saja aastane. Tema selja taga oli seinal hiiglaslik krutsifiks ja ees laual suitses viiruk, mis ajas Luna umbses ruumis köhima.

Väike tüdruk möödus meist ja istus vaikselt vana naise sülle. Too naine ei liigutanudki ennast. Paistis isegi, nagu oleks ta surnud. Isegi tema pilk, mis oli suunatud meile, oli klaasistunud.

Naine, kes meid sisse kutsus, jäi meie kõrval seisma, vaatas krutsifiksi poole ja sosistas midagi. "Palun võtke istet," ütles ta vaikselt. Istusimegi kolmekesi diivanile ja naine istus meist paremale, kus oli üksik tugitool.

"Lubage, ma tutvustan end," alustas too naine, "mina olen Lea. Ja see väike tüdruk on minu tütar Ann." Lea köhatas, enne kui jätkas. "Ja seal istub minu vanaema Doris." Ta vaatas oma vanaema argliku pilguga.

Üritasin ebameeldiva tunde, mida Doris minus tekitas, alla suruda ja neelatasin. "Mina olen Cameron. Tema on Taylor ja tema on..."

"Luna," lõpetas Doris minu lause oma käheda häälega.

Vaatasime kõik hämmelduses tema poole. Kuid see ei saa olla nii imelik, et ta Lunat tunneb. Nad ju ikkagi elavad samal tänaval.

Lea pööras pilgu oma vanaemalt ja suunas selle meile. "Kas ma saan midagi pakkuda? Toit sai just valmis."

"Jah palun," lausus Luna kiirelt ja naeratades.

"See on kõik," ütles Doris, enne kui ma jõudsin ise keelduda. "Sa võid Lunale süüa tuua." Ega too vana naine ei teadnud, et me ei söö? Kas ta oli lihtsalt ebaviisakas meie suhtes?

Kuni Lea köögis oli, istusime meie kõik vaikides elutoas. Siin oli midagi väga kummalist ja keegi ei osanud vestlust alustada. Doris puuris mind oma silmadega, nagu vaataks ta minust otse läbi. Ja taas ei saanud ma oma võimeid kasutada. See olukord oli kindlalt minu elu üks kõige ebameeldivaimaid ning piinlikumaid. Tundsin end täiseti kaitsetu ja tühjana selle veidra vana naise ees.

Lõpuks naasis Lea köögist ja asetas taldriku supiga Luna ette lauale. Luna tänas viisakalt ja asus agaralt supi kallale, laskmata meil end häirida.

"Kuidas me saame teid siis aidata? Mida te teada soovite?" küsis Lea, purustades selle piinliku vaikuse meie vahel.

Proovisin kiiresti mõelda, millest alustada. "Esiteks, kas te olete midagi kuulnud Myrtle'dest?"

Doris süütas laual uue viiruki ja sosistas midagi hääletult, kuid see paistis olevat mingisugune palve. "Siin elasid kunagi William ja Dorothy Myrtle. Neile kuulus siinne istandus."

"Palju te teate sellest istandusest või Myrtle'dest?" küsis Taylor ja nõjatus lauale lähemale.

"See istandus asus kogu siinsel maa-alal. Alles peale istanduse allakäiku jaotati maa väikesteks juppideks kodanike ja riigi vahel." Ta tegi pausi ja silus oma põlle, enne kui jätkas. "Siin kasvatati suurtes kasvuhoonetes viinamarju. Keegi ei tea kindlalt, kuidas need viinamarjad sellise kliimaga alal kasvada said. Selle saladuse viis William endaga hauda kaasa. Kuid räägitakse, et selles oli suur osa orjadel, kes suure töö seal ära tegid. Neid koheldi siin väga halvasti. Myrtle'd ei olnud nendega lugupidavad. Seetõttu on siinsetel maadel kannatanud sajad elud. Kuulduste järgi on paljud siinsed orjad surnuks pekstud, näljutatud ja töötatud."