Üksinda pimeduses

8. peatükk

Ma ei lugenud tema näoilmest midagi välja, kui me ukseni jalutasime. Aga kui ma ukse avasin ja ta sisse astus, läksid ta silmad suureks. Eesruum oli tohutult suur. Ma olen kindel, et ta polegi varem nii suures toas olnud. Kuigi ruumi oli palju, polnud mul eriti sisustust. Enamus tube seisabki tühjalt. Väiksemad ruumid olen ma võimalikult modernselt ära sisustanud. Ei ole antiikseid mööbliesemeid ja kaunistusi nagu väljast võiks välja paista. Olen otsustanud ajaga kaasas käia.

Juhatasin ta otse elutuppa, kus ta jäi ukse vahel seisma. "Kus me oleme?"

Ta hääl oli küll vaoshoitud, kuid tema hoiakust oli näha, et ta on veidi hirmunud. "Ma elan siin," vastasin talle.

"Siin toas?"

"Ei, siin majas." Läksin Lunale lähemale. Ma ei osanud mitte kuidagi talle seletada, kui valedes oludes ta elanud oli. "Tule, istu." Istusime diivanile. "Sa jääd nüüd veidikeseks siia. Ja nagu sa näed, erineb see sinu kodust väga. Kuid ära muretse. Ma olen kindel, et sa harjud kõigega kiiresti ära."

"Ja mu vanemad lubasid?"

"Jah, ma juba rääkisin nendega." Kui ähvardamist saab läbirääkimisteks pidada.

"Aga sinu vanemad? Kas nemad ka lubasid?"

"Minu vanemad?" Ma ei ole juba aastakümneid oma vanematest mõelnud. "Ei, ma ei ela oma vanematega."

"Aga kuidas sa siis hakkama saad? Kes sulle süüa toob? Kes sind kaitseb?" oli Luna üllatunud.

"Ma saan kõigega ise hakkama," naersin selle peale. "Sina peaksid ka ise hakkama saama, kuid sinu vanemad lihtsalt...," ma ei teadnud, kuidas lauset lõpetada. "Nad lihtsalt ei ole sind õpetanud kuidas eluga toime tulla." Ma otsustasin, et ei hakka teda kohe alguses traumeerima. Las ta harjub enne ise hakkama saamisega.

"Olgu siis!" Minu rahustuseks tegi Luna rõõmsama näo pähe ja hakkas uudishimulikult ringi vaatama. Luna silmad peatusid minu telekal, mis oli tõesti naeruväärselt suur. "Mis see on?"

"Televiisor." Tundus, et Lunale ei öelnud see midagi. "Kas teil ei ole kodus telekat?" Ta vaid raputas pead.

"Siis oled sa vist küll ainuke inimene maailmas, kes ei tea televiisori olemasolust," naersin. "Ma võin sulle hiljem näidata, mis trikke ta oskab."

Mu telefon helises. "Sa võid siin ringi vaadata, ma tulen kohe tagasi. Tunne end nagu kodus." Kuna helistajaks oli Rebecca, ei saanud ma vastamata jätta.

Kui ma tagasi tulin, leidsin Luna aknast välja vaatamast. "Kõik korras?"

"Mhm," vastas ta üpris veenvalt. Küllap siis nii ongi.

"Tahad, ma näitan sulle ülejäänud maja. See on ju alles esimene tuba, mida sa näinud oled. Kui esikut mitte arvestada." Luna noogutas innukalt.

Me ei teinud teistes ruumides pikemaid peatusi. Ma oleksin muidu tunde pidanud talle seletama, mis neis tubades kõik on. Lihtsalt näitasin, mis toad siin veel on. Tühje ruume ma talle muidugi ei näidanud. Vaid neid tube, mis sisustatud olid.

Viimane tuba oli köök. Seal me ka lõpuks peatusime. "Ja selles toas tehakse süüa." Kukkus kuidagi tobedalt välja. Aga mis teha, kui sa pole kööki juba aastasadu kasutanud. Tehnika on siin vaid selleks, et inimesed, nagu Rebecca, midagi ei kahtlustaks. "Ja see ongi kõik. Küsimusi?"

Luna ei vastanud midagi. Ta vaid vaatas köögis ringi. Muidugi, tal on kindlasti kõht tühi. "Kas sa saaksid siin veidi aega üksi hakkama. Ma käiks korra linnas ära."

"Olgu."

"Tead, sa võid niikaua telekat vaadata." Ega tal vist suurt midagi muud teha polekski siin üksi. Juhatasin ta uuesti elutuppa ja panin teleka tööle. "Täiesti ohutu, seda pole vaja karta. Ainult liikuv pilt." Panin kanalile, kust tuli mingi komöödia. Parem kui mingi verine ulmefilm. Jätsin ta diivanile istuma ja sõitsin linna.

Ma vannun, et olin eksinud. Piimatoodete lettide vahel. Ausalt öeldes ei ole mul aimugi, millal ma viimati toidupoes käisin. Mida paganat üks inimlaps sööma peaks?

Üks vanatädike peatus mu kõrval. "Võta see!" Ta valis saja erineva juustusordi vahelt ühe välja ja ulatas mulle. "Odavam, toitvam ja maitsvam," sosistas ta minu poole. "Aga las see jääb meie vahele. Siinsetele müüjatele ei meeldi, kui teisi säästma õpetatakse," ütles ta ja vaatas kahtlustavalt ringi. Siis jalutas ta vaikselt eemale. Jäin tumma näoga talle järele vaatama, juust käes.

"Veider uus maailm," naersin vaikselt omaette ja läksin kassade poole.

Peale igavikuna tunduvat ootamist järjekorras sain lõpuks sealt minema. Tundsin inimestele kaasa, kes peavad iga päev selliste valikutega rinda pistma.

Kui ma koju jõudsin, istus Luna alles teleka ees. Ta paistis nagu ta oleks hüpnotiseeritud. "On sinuga kõik korras?" Luna noogutas, silmad alles telekale kinnitatud. "Oli sul siin siis huvitav?"

"Mhm."

"Siis on hästi." Viisin asjad kööki. "Luna, kas sa süüa tahad?" Sellepeale pööras Luna lõpuks silmad telekalt. "Issi ütles, et ma täna veel süüa ei saa."

"Aga teda pole ju siin."

Luna mõtles veidi ja tuli lõpuks kööki. Tegin talle mingi võileiva moodi asja. Üritasin muidugi teha sellise näo, et ma olen seda ka varem teinud. Kui valmis sai ulatasin võileiva Lunale, kes selle ettevaatlikult vastu võttis. Ja siis kiiruga alla kugistas. "Söö rahulikult, ega ma seda sinu käest ära ei võta."

"Vabandust," ütles ta täis suuga.

"Pole midagi. Tahad veel?"

"Kas võib?"

"Siin võid süüa millal tahad ja kui palju tahad." Luna naeratas ja sõi ka teise saia ära.

Kuna kell oli juba väga palju, saatsin Luna oma tuppa magama. Koristasin siis köögi ära ja läksin üles vaatama, kas ta juba magab. Üllatusega aga avastasin, et Luna istub tekiga toa nurgas. Peale voodi otstarbe seletamist jäi ta lõpuks magama.

Istusin ohates diivanile. Pean mingi plaani järgnevateks päevadeks välja mõtlema.