Üksinda pimeduses

4. peatükk

Vabandan, kuna paus venis pikemaks kui ma arvasin. Enam uute osadega nii kaua ei lähe:)

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Mida ma nüüd tegema peaksin? Kuidas ma hakkan hullu tüdrukut ära kasutama. See kõik on nii vale. Aga jällegi, kui ma keeldun, mida teised siis arvavad? Et ma olen nõrk, igav ja mõttetu? Ei, seda ma ei ole! Ma saan sellega hakkama. Teen selle kähku ära. Uurin välja, mis tal viga on ja siis on kõik. See ei ole ju raske. Või on?

Voodis lamades, kuulsin kuidas vihm hakkas vastu aknaklaase peksma. Tõotab tulla super päev, muigasin omaette. Enam paremaks minna ei saa.

Loomalik instinkt ajas mind lõpuks voodist välja. Mitte et ma maganud oleksin. Ma pole viimased 143 aastat kordagi maganud. Minu vaatenurgast ei ole see lihtsalt võimalik.

Avasin akna ning hüppasin kassiliku nõtkusega kolmandalt korruselt alla. Päike ei ole veel tõusnud ja seega on parim aeg jahiks. Sulen silmad ning tõmban tugevalt õhku kopsudesse, lastes selle seejärel pahinal välja. Oma meeli avardades ei läinud kaua, kuni leidsin hirve oma pojaga tihnikus söömas. Avasin silmad ning võtsin suuna lõunasse, tihniku poole.

Lõpetasin nende elu kiirelt ja valutult. Loomade piinlemine ei paku nii suurt lõbu nagu inimeste puhul. Vaatasin elutu hirvepoja lõtvunud keha oma käte vahel ja rebisin ta pooleks. Sama tegin ka vana hirvega. Kerge vaevaga tõmbasin tal jäsemed küljest ning viskasin need laiali. Jätan mulje, nagu metsloom oleks nad tükkideks rebinud.

Vihm pesi vere minu kätelt kiiresti. Oleksin meelsasti jäänud vihma kätte, kuid oli juba kuulda huntide niutsatusi ja haugatusi. Eks ka nemad nõuavad oma osa. Jätan nad rahulikult minu tööd lõpetama ning silmapilguga olen tagasi oma kodus. Garaaži minnes möödun ma peeglist ja nähtu ajab mind tõsiselt naerma. Juuksed on mul märjad ja salkus ning särk vere ja poriga määrdunud. "Niimoodi olen ma isegi deemontüdrukust hullem." Vahetan kiiruga riided ning kammin juuksed. Autosse istudes vaatasin ma kella. "Jään hiljaks nagu alati." Mõtlesin paar sekundit ning otsustasin sõitmisele käega lüüa. Ja juba olingi koos autoga Rebecca maja ette telerporteerunud.

"Otsustasid omale lõpuks kella osta, nagu näha," ei üritanud Rebecca oma paha tuju mitte välja näidata. "Ma ei teadnudki, et sa ka õigel ajal vahest kohal oled."

"Eks ma üritan end parandada." Avan Rebeccale ukse ning istun tagasi autosse. Nagu tavaliselt, ei alusta ma mingit jututeemat. Ta on alati sellise näoga, et tal pole jututuju. Välja arvatud, kui ta pilves on.

Keeran end taas hoone ette, mis mulle külmavärinaid tekitab. Tänase vihmase ilmaga on see isegi õudsam. Pimedad aknad, kust aeg-ajalt on näha heledaid kujusid möödumas. Kas neil pole isegi elektrit, et nad seal pimedas on?

Mind äratab mõtetest Frank, kes vastu juhipoolset akent rusikaga taob. "Magama jäid või?" Vastumeelselt väljun autost. Vähemalt ei saja enam.

"Ja miks me siin täna olema peame?"

"Ma avastasin, et siin võib midagi isegi leiduda. Tead, suurlinnas on veidi raskem äri ajada. Siinsed tolad aga ei tea suurt midagi," vastas Frank ja tõmbas midagi kotist välja. "Tõin kraami juurde. Nemad on siin oma kama vahetanud oma väärtustega. Ja nagu ma Deanilt teada sain, võtavad nad üksteiselt grammide järgi üüratut hinda. Kui ma neile müün nende hinna järgi, on meil suured plussid sees."

"Ühesõnaga sa kavatsed neid tüssama hakkata."

"On sul midagi selle vastu?" küsis Dave ja pani käed vaheliti.

"Ei midagi," vastasin ükskõikselt. "Minugipoolest müüge neile kasvõi vett viina pähe."

"Ega sa pole ka enda osa unustanud? Ka sul on nüüd kohustused," muigas Dave.

"Loomulikult mitte, lihtsalt..."

"Kardad?" Rebecca möödus minust ja võttis koha sisse Frangi kõrval.

Naersin selle peale. "Miks ma kartma peaksin? Ma võin temaga rääkida juba järgmine kord kui teda näen ja..." Mu lause katkestas too sama kõhe kellahelin, mida me juba varem kuulnud oleme. Sellele järgnes sama vaatepilt mis ka eile. Õpilased tormasid majast välja ning vastavalt oma 'auastmele' läks igaüks oma kohale.

Varsti nägin ka tumedate juuste ning kõhetu näoga tüdrukut uksest väljumas, kes võttis suuna kiigele, mis asus aia tagaotsas. Ta lihtsalt istus seal ja vaatas maha. Tuul lükkas ta pikad juuksed õlgadelt, varjates tüdruku näoilme.

"Noh, seal ta ongi, just nagu ootakski sind," suunas Dave pea tüdruku poole. "Mine ja tee algust, kui julged," ütles ta kavala muigega.

Et end mitte arana näidata, astusin sihikindlalt väravast sisse. Kuuri kõrval veel seisatasin korra ja hindasin olukorda. Mul polnud aimugi, mida ma teen. Sundisin oma jalad taas liikuma. Õpilased kooliaias pöörasid oma pilgud minule. Tahtmatult meenus mulle Dave'i jutt inimsööjatest. Paljudel oligi selline näljane ja loomalik pilk. Mul tekkis kange tahtmine siit lihtsalt minema teleportreeruda. Mitte et ma kardaksin, aga kogu see olukord on lihtsalt nõme.

Märkamatult olin korvpalliplatsist möödunud ja juba seisingi kiige kõrval. Ja mu pea oli tühi. Kuidas alustada hulluga juttu? Räägin ilmast või? Ta ei paistnud minust välja tegevat. Nagu ta polekski näinud, et ma seal olen. Ta istus nagu enne ja vaatas maha, juuksed varjamas tema vaatevälja.

"Hommikust." Tundub, et see oli piisav algus kuna ta pööras pea minu suunas ning vaatas mulle otsa. See oli esimene kord, kui ma teda nii lähedalt nägin. Tal on peaaegu ingellik nägu. Ainus, mis seda varjutas, oli tema kummaline naeratus ning veelgi kummalisemad silmad. Need olid ebareaalselt erkhallid. Vasakul silmal oli tuhmhall laik, nagu pimedatel. See andis talle kuidagi hirmuäratava välimuse. Kehaehituselt on ta lühike ja kõhn. Vanuselt arvatavasti aasta või paar minust noorem.

"Tere!" Tema hääl oli rõõmus ja helisev. "Mina olen Luna," ütles ta laia naeratusega.

"Cameron," vastasin ja ulatasin talle tervituseks käe. Luna vaatas minu kätt ja siis mind. Ta tundus olevat segaduses ning tõmbasin oma käe tagasi. "Kuidas sul läheb?"

"Hästi! Mrs. Rose ütles, et ma olen tubli," ütles Luna rõõmsalt.

"Mrs. Rose on su õpetaja?"

"Mhm."

"Siis on ju hästi. Ma eile kohtusin Deaniga. Ta ütles, et sa oled tore tüdruk." Kirusin end mõttes. See kukkus tobedasti välja.

"Deaniga? Ta on minu vend! Ta mängib minuga!" Luna silmad lõid särama.

"Või nii? Ja mida te siis mängite?"

"Liivakastis mängime me poodi. Vahest lubab ta mul müüja olla! Ja kodus mängime kutsut."

Luna paistis väga oma venda armastavat. Rääkis temast väga hästi. Esmamuljel jäi tunne, nagu Deanil oleks temast ükskõik, aga ma vist eksisin.

"Tundub, nagu te saate hästi läbi," vastasin tema jutu peale.

"Jaa, ta on hea vend. Ta isegi toob mulle vahest süüa."

"Mis mõttes ta toob sulle vahest süüa?"

"Noh, siis kui emme ei too," vastas Luna ja vaatas taas maha.

"Miks emme sulle süüa ei too?" küsisin üllatunult.

"Noh, meil pole nii palju süüa. Aga me saame hakkama," muutus Luna jälle rõõmsaks.

Polegi raske arvata, et Luna on pärit vaesest perest. Seda on juba tema ja ta venna olekust ja välimuseset näha.

"Kas sa tahad mu sõber olla?" küsis Luna järsku lootusrikkalt, mis meenutas pigem väikest last.

Ma ei osanud esialgu vastatagi. Jäin talle tummalt otsa vaatama. "Jah, vaatab seda asja," vastasin juba pisut tõsisemalt. Toetusin vastu kiike ja vaatasin ringi. Õpilased keerasid mulle juba vähem tähelepanu. Kuid siiski tundsin nii mõnegi pilku endal. Ka Frank, Dave ja Rebecca jälgisid mind. Neil tundus küll lõbus olevat.

Kell helises tundi ja õpilased hakkasid vaikselt koolimaja poole liikuma. "Näeme hiljem," ütlesin talle. Luna vaid noogutas ning naeratas taas oma kummalist naeratust.

"See oli kõige veidram vestlus, mida ma eales näinud olen," ütlesin pigem iseendale ja sammusin auto poole, kus teised mind ootasid.