Üksinda pimeduses

3. peatükk

Hoiatan kohe ette, et võibolla umbes nädal aega uut osa ei tule. Mulle tulevad sõbrantsid külla ja ma ei saa endale siis õhtuti arvuti taga istumist lubada:)

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kell on kohe saamas kaksteist, kuid ma pole veel autoski. Rebeccal oli kange vajadus enne kodust läbi käia. Ja kodus oli muidugi vaja kohe ka kohvi teha. Paar korda oli minu kannatus katkemas, kuid vähemalt suudan ma end valitseda.

"Valmis." Rebecca paistis täiesti muretu. Nagu meil oleks aega küllalt. Tema puhul on see tavaline. Ta lausa naudib seda, kui keegi peab tema järel ootama.

Ma olen täiesti kindel, et ma ületasin kiirust. Mulle ei tohiks korda minna teiste arvamus, kui ma hiljaks jään. Kunagi ma selline ei olnud. Ma tegin mida tahtsin ja millal tahtsin, ei lasknud teistel end mõjutada. Kõik aga muutus paar aastat tagasi kui ma Rebeccaga kohtusin. Ta on rikas, maitsekas, kaunis ja mis peamine - meisterlik manipuleerija.

Juba kaugelt on näha, et ta on ära hellitatud. Vanemad on sünnist saadik teda hoidnud. Ta on saanud kõik, mida ta tahab. Majad, autod, riided ja raha. Pole midagi, mida ta ei saaks. Ta on tüdruk, kes ei lepi eitava vastusega ja ta teeb kõik, et saada oma tahtmine. 

Ma ei ole seda küll endale tunnistanud, kuid vahest mulle tundub, et Tayloril, mu õel, on õigus. Rebecca on mind nõrgaks teinud. Kui järele mõelda, siis ma olen alati tema tahtmisi täitnud. Tema nimel olen ma isegi üle läinud loomsele energiale. Juhuks, et ma teda ära ei tapaks. Tema muidugi minu saladust ei tea. Ainult minu õde teab seda. Ka tema jagab seda saladust.

Me oleme nimelt deemotayd. Olendid, kes toituvad teiste elusolendite energiast. Minu õde on algusest peale toitunud ainult loomade omast. Ta ei suuda teise inimese elu kallale kippuda. Mina aga vastupidi naudin inimenergiat. See on nagu narkootikum, mis tekitab tohutut sõltuvust. Kui pidevalt toituda inimenergiast, siis on võimatu koos nendega elada. Varem või hiljem, sõltumata oma tunnetest, juhtub õnnetus ja sa tapad oma armsama. Olen sellega vägagi tuttav. Ja seetõttu olen ma pidanud loobuma inimenergiast, et Rebeccaga koos olla.

Keerasin Somberlake'i kooli värava ette. Frank juba ootab tüdinud ilmega. "Kella ei tunne? Jäid viisteist minutit hiljaks." Rebecca väljub autost muretu ilmega ja vaatab ootavalt mulle otsa.

"Vabandust, ma ei leidnud autovõtmeid." Mida kõike naiste nimel ei valetata.

"Lame vabandus. Aga vähemalt sa tulid. Oleksid kogu lõbust ilma jäänud." Viimane lause pani Dave'i muigama.

"On siis liikumist juba näha?" Vaatasin kooli poole, mis minus judinaid tekitas. Raske uskuda, et siin toimub õppetöö. Juba kaugelt on tunda, et siin on midagi valesti.

"Veel mitte. Kümne minuti pärast aga pidavat tulema söögivahetund. Siis on kõik õpilased väljas ja saame nende jobudega kokku." Frank silmitses koolimaja mõtlikult. "Tõeline tondiloss. Kahtlen, et siit normaalseid inimesi üldse leidubki."

"Jah, seekord leidsite tõelise uberiku. Ma olen täiesti kindel, et siin sünnivadki mõrvarid, vägistajad ja hullud. Keskkonnatingimused on selleks täiesti soodsad," ütles Rebecca täie põlgusega. "Raudselt tahavad kama vahetada inimliha vastu."

"Nagu õudusfilmis. Neil on siin oma väike ja kinnine kogukond, kuhu teisi ei lase. Võõrad süüakse ära. Vaevalt nad pehmest naiselihast ära ei ütleks." Dave saatis Rebeccale kavala muige.

"Kui rahvas tõrvikute ja rehadega välja tulema hakkab, siis tean keda ma autosse ei lase. Miski ei pakuks mulle suuremat naudingut kui sinu piinlemine," vastas Rebecca talle vihaselt.