Üksinda pimeduses

14. peatükk

Tundus, et ma pole ainukesena tänase päeva pärast närvis. Taylor sammus juba hommiku läbi toas edasi ja tagasi, samal ajal vaikselt omaette pobisedes. Mina seevastu istusin rahulikult. Muidugi oleksin Luna parema meelega koju jätnud, kuid me peame ta haiglasse viima. Tema enda pärast.

"Kas ma peaksin ta üles äratama? Või lähme hiljem?" Taylor jäi korraks kuulatama naksatust, mis ülevalt tuli. Veendunud, et see oli kõigest väike lind kes lendas vastu pööninguakent, jätkas ta oma sihitut sammumist. "Äkki lükkame selle üldse edasi?"

Naersin mõttes Taylori üle. Mina olin öö jooksul veidi maha rahuneda jõudnud, kuid tema oli just vastupidi tuurid üles võtnud. "Küll kõik korda saab. Nad vaatavad ta lihtsalt üle ja tuleme koju tagasi," üritasin Taylorit rahustada. "Ära muretse nii palju. Võib-olla polegi asi nii hull, kui arvame."

"Seda küll." Taylor venitas viimast sõna, jäädes aknast välja kaugusesse vaatama. "Aga ma kardan seda, et kui nad teda näevad, arvavad nad, et meie oleme talle midagi teinud." Taylor vaatas mulle meeleheitlikult otsa. "Tead, millised on sellise kuriteo karistused?"

"Vaevalt meiega nii hullusti läheb. Pealegi, neil poleks selle kohta mingeid tõendeid." Tõusin diivanilt, et Taylori kõrvale minna. "Ja me võime neile alati tõtt rääkida."

"Ja siis saaksid sa süüdistuse inimröövis," kirtsutas Taylor nina.

"Eks vaatab kõigepealt mida arstid räägivad, siis mõtleme edasi."

"Jah, sulle meeldib koguaeg probleeme edasi lükata. Lihtsam, kui kohe mõelda." Taylor rääkis just sellise tooniga, nagu meie ema kunagi rääkis minu häguses mälestusekillus.

"Kes tahtis just Luna arstikäiku edasi lükata?" vastasin talle lõbustatult.

Taylor pani käed puusa ja hakkas mulle midagi vastama, kui ta taas suu sulges, nagu ei oskaks midagi tabavat öelda. Kui ta oli paar hetke vaikides seisnud ja silmi minu poole kissitanud, lõi ta käega ja läks kööki Lunale hommikusööki valmistama. Eneselegi märkamata hakkasin muigama. Ma ei mäletagi, millal me viimati Tayloriga sõbralikult nääklesime. Meievahelised suhted on viimasel ajal tohutult muutunud.

Luna oli oma tavapärases rõõmsas olekus, nagu tavaliselt. Raske uskuda, et tüdruk, kes on nii palju läbi elanud, suudab vaid ühe naeratusega kogu ruumi särama panna. Kuigi ühest naeratusest on tema puhul vale rääkida. Ta naeratab alati ja seda omadust olen ma tema juures tõsiselt armastama hakanud.

Terve see aeg, kui Luna sõi, vaatasin ma teda lummatult. Ma ei pannud ise tähelegi, et teda vaatan. Mind äratas mu mõtetest Taylor, kes kergitas mu poole üllatunult kulmu.

"Cam, mis me täna teeme?" küsis Luna, kui ta hommikusöögiga lõpetanud oli.

"Me sõidame linna." Ma otsustasin talle meie reisi eesmärgist rääkida teel olles.

Keerasin suure hoone, nimega Ballard Campus, ette. Jällegi tuli tõdeda, et oleksin ilma Taylorita hätta jäänud. Üllataval kombel suutis ta selles majas hästi orienteeruda ja isegi meile vastuvõtu aeg välja kaubelda. Mul oli kahtlane tunne, et ta ei ole siin majas esimest korda. "On palju asju, mida sa minust veel ei tea," ütles ta mulle naerdes, kui minu ilmet märkas.

Nüüd arsti oodates kadus minu hommikune rahulikkus. Ainult Luna ei teinud sellest suurt numbrit. Ma küll selgitasin talle, kuhu me läheme ja ta noogutas innukalt kaasa, kuid ma kahtlen, et ta seda kõike ikka täielikult mõistis. Ta keksis koridoris ringi, ise vaikselt ümisedes.

Kui arst Luna sisse kutsus oleksin parema meelega kaasa läinud, kuid see poleks olnud kuigi sobilik. Jäime Tayloriga ukse taha ootama. Lõpuks, kui ma iga natukese aja tagant kuulama jäin mida sees tehakse, käskis Taylor mul autos oodata lubadusega, et ta ajab ise asjad korda ning räägib mulle pärast kõik ära. Vastumeelselt lahkusingi haiglast ja istusin ohates autosse.

Minu kergenduseks olin juba paari tunni pärast teel tagasi koju. Koos Lunaga. Nagu arvata oligi, ehmatas Luna arsti väga. Välise vaatuse põhjal tuvastati tal hulganisti verevalumeid ja marrastusi tugeva kehalise väärkohtlemise tõttu. Kuna ta on juba umbes nädal aega meil olnud, olid need nüüd veidi paranenud. Kui arst oli Lunalt nende kohta küsinud, ei osanud ta muidugi ise midagi mõistlikku vastata. Taylor oli hiljem pikemalt nendega rääkinud.

Nägemiskontrolli tehes selgus, et Luna on vasakust silmast poolpime. Sellel silmal astseb tal tuhm hall laik, mis ilmselt ongi selle põhjuseks. Arstid järeldasid, et see on tekkinud mingi trauma tagajärjel. Ja nagu verevalumite puhulgi, ei osanud Luna sedagi ise kommenteerida. Ilmselt ta ise ei teadnudki, et ta pooleldi pime on.

Peale läbivaatust hakkasid arstid tähelepanu pöörama Luna vaimsele olekule. Nad kindlasti taipasid kohe alguses, et temaga on midagi valesti. Ta ei osanud endast peaaegu mitte midagi rääkida. Esialgse mulje järgi uskusid nad, et Luna on teistest vähem arenenud. Võimalik, et see on sünniga kaasnenud. Arstid ei tahtnud tal seetõttu nii kiiresti minna lasta, kuid Taylor oli hoopis uue aja kokku leppinud. Siis vaadatakse ta uuesti üle, et jälgida traumade paranemist ning kavas oli teha täiustav ajuskaneering. Siis saab talle panna korraliku diagnoosi tema vaimse oleku kohta.

Ma ei tahaks uskuda, et Luna on vaimselt alaarenenud. Ta on lihtsalt eriline. Ta pole selline, nagu teised tüdrukud. Ta vajab lihtsalt turvalist kodu ja hoolivaid inimesi enda ümber. Või hoolivaid 'mitteinimesi'.

"Mis me nüüd teeme?" Luna vaatas mulle oma suurte helkivate silmadega otsa, kui ma kesklinna poole keerasin.

"Ma ei teagi... Kas sul oli mingeid plaane?" küsisin Taylorilt, kes oma kotist midagi otsis.

Kui ta oma telefoni sealt välja õngitses, jäi ta selle ekraani põrnitsema. "Nüüd on. Megan on jälle mingi käkiga hakkama saanud."

"Kes?"

"Sa ei tunne teda. Ta on lihtsalt üks mu tuttav. Ma lubasin teda aidata, kui ta, tead küll, muutus. Ta tahab minuga kohe kokku saada ja ma ei saa seda edasi lükata." Ta lükkas oma telefoni kotti tagasi. "Luna, jätame oma osturalli võibolla homseks? Ja Cameron, kas sa saad auto siin seisma jätta? Ma lähen edasi jala, kuna ta on päris ligidal."

Jäin teeservas seisma. See oli küll keeluala, aga ma polegi kunagi eriline reeglitejärgija olnud. "Te saate ikka kahekesi hakkama? Ega sa teda ära ei kaota?" küsis ta enne, kui autost väljus.

"Jaa, muidugi! Ma jätan ta keset linna ja vaatan, kuidas ta hakkama saab."

"Proovi vaid," naeris Taylor, kui ta mööda tänavat kaubamaja poole astuma hakkas.

Luna vaatas mulle imestunult otsa. "Kas ma lähen üksi linna?"

"Muidugi mitte!" vastasin, kui hakkasin edasi sõitma. "Ma ei jätaks sind kunagi üksinda suurde linna. See oli lihtsalt nali."

"Aa, hea küll," vastas Luna ja purskas naerma.

Mindki ajas Luna naerma. Ma olin ise Lunale kord öelnud, kui ta Taylorit telefoni taga naermas nägi, et küllap kuulis ta mingit nalja ja siis naerdaksegi. Luna võttis seda muidugi nii tõsiselt, et kui ma nüüd nalja tegin, peab ilmtingimata kohe naerma puhkema.

Otsustasin, et võib-olla polegi õige Lunat teistest eraldada. Kui olin auto seisma jätnud, viisin ta jalgsi linna vaatama. Siis saab ta isegi mõnda poodi sisse astuda, kui tahab. See teeks talle ainult head.

Lõpetasime oma paaritunnise jalutuskäigu pargis, kus ta leidis kohe ühe inimtühja mänguplatsi koos kiigega. Seal ta siis istus ja sõi esimest korda elus sellist asja, mida rahvasuus nimetatakse jäätiseks. Naljatasin, et isegi mina pole kunagi jäätist söönud.

Seda võib kahtlemata nimetada minu elu kõige paremaks päevaks. See küll algas hirmuäratavalt, kuid hetkel ei olekski ma soovinud olla kusagil mujal kui siin koos Lunaga.