Üksinda pimeduses

10. peatükk

Keerasin ümber ja mind tabas ebameeldiv üllatus. "Taylor, sina siin?" Tema oli viimane, keda ma praegu oodata oleksin osanud. "Ma arvasin, et sa ei tule enam tagasi."

Taylor kissitas minu poole silmi. "Ega ma ei tulnudki hea meelega. Aga mis teha. Sa ju oled ikkagi ainuke, kes mul on."

"Kahjuks küll," ütlesin vaikselt omaette, kuid Taylor kuulis seda siiski.

"Järjekordselt soe vastuvõtt. Meeldiv sindki taas näha." Ta jalutas aeglaselt eesruumi poole. "Ma viin oma asjad üles, kuna ma jään pisut kauemaks."

Suurepärane. Teda mul just praegu vaja ongi.

"Aga sa ei vastanud mulle ennist. Mida sa seekord plaanid?" küsis ta kui oma kohvritega trepi poole läks. Kuna ma ei kavatsenud vastata, vangutas ta lihtsalt pead ja viis oma asjad üles. Tundub, et jahiretk peab veidi ootama.

"Miks sa seda teed?" küsis Taylor, kui ta tagasi alla tuli. "Tead, alati kui ma tagasi koju tulen, on mul väike lootus, et sa oled muutunud. Et sa ei ole enam selline." Ma ei viitsinu täna vaielda ja seega vaatasin ükskõikselt aknast välja, temale tähelepanu pööramata. Taylor istus ohates diivanile. "Palun, kas sa võiksid vähemalt üritadagi meie vestlusele tähelepanu pöörata. Sa jätad mulje, et ma räägin iseendaga." Märkasin tema lauses kurbusenooti.

"Mul pole praegu aega sinuga vestelda," vastasin talle ja jalutasin tema protestidest välja tegemata minema. Väljas teleportreerusin ma majast eemale. Taylor jäi mulle ukse vahelt järele vaatama.

Jõudsin jahilt tagasi alles hommikul. Majja astudes tajusin kergendusega, et Luna magab alles. Kui ta ise üles ei ärka, siis ma teda täna kooli ei vii. Vaevalt üks päev koolist puudumist talle viga teeb. Hiilisin vaikselt elutuppa lootes, et Taylor mind ei märka. Kuid niipea kui jõudsin diivanile istuda, oli ka tema ukse vahel. Ohkasin sügavalt. "Ära hakka jälle peale. Ma tõesti ei viitsi sinu õpetusi täna kuulata." Toetasin pea vastu seljatuge ja sulgesin silmad. Vahel ma tõesti tahtsin, et ka mina suudaksin magama jääda. Kasvõi hetkekski põgeneda siit maailmast.

Taylori ilme leebus, kui ta minu kõrvale istuma tuli. "Sa ju tead, et ma ei taha sinuga koguaeg tülitseda. Aga siiski võiksid sa mind vahest kuulda võtta. Me näeme üksteist ju nii harva. Ja see aeg, kui me peaksime koos veetma, me ainult tülitseme." Ta naeratas vaevumärgatavalt. "Sa ju tead, et ma armastan sind."

Midagi sellist pole ma Taylorilt enam ammu kuulnud. "Ehk peaksid hoopis sina teisi vahest kuulda võtma. Ja mitte kohe ründama asuma, nagu eile." Ma ei üritanudki temaga viisakalt rääkida.

Taylor hakkas mulle midagi vastu ütlema, kuid teda katkestas Luna, kes oli just ärganud. "Cameron, ma pean kooli minema," ütles ta oma silmi hõõrudes. Kui ta aga oma silmad avas ja Taylorit nägi, jäi ta vait.

"Tema on Taylor. Ta jääb natukeseks ajaks siia." Luna vaats mõni hetk uurivalt Taylori poole kuni saatis talle omapärase rõõmsa naeratuse."

"Tere Taylor," ütles ta lapseliku naeruga.

"Taylor, tema nimi on Luna. Ka tema jääb veidikeseks siia." Jalutasin köögi poole. "Ma teen sulle enne süüa ka." Luna järgnes mulle rõõmsalt kepseldes, jättes Taylori meile segaduses järele vaatama.

Kui ma olin Lunale söögi kaasa pakkinud ja me välja läksime järgnes Taylor meile. "Oled kuhugi minemas?" küsisin ükskõikselt. Kuigi ma olin juba kindel, mis vastus on.

"Sinna kuhu teiegi," vastas ta ja saatis mulle hoiatava pilgu. Tundub, et ta ei usalda mind inimestega üksi jätta. Luna, kes juba autos istus, meie vestlust ei kuulnud.

 Teel kooli poole lasus meie vahel vaikus. Luna vaatas autoaknast välja ja minul polnud tahtmistki mingit teemat üles võtta. Kuid lõpuks katkestas vaikuse meie vahel Taylor. "Kuhu me siis sõidame?"