Üksinda pimeduses

18. peatükk

Maja ei erinenud väga viimasest korrast kui siin käisin. Esmamuljel mööblit juurde tekkinud ei olnud, niiskus ja rusuv meeleolu olid alles. Seekord sain tubadele aga parema pilgu peale heita. Madalas koridoris puudus lagi peaaegu täielikult. Sealt rippus ämblikuvõrke ja riidetükke, millega on arvatavasti üritatud lage asendada. Sodiga arvestades vajab põrand pidevalt pühkimist, kuna sealt võis igapäev kärutäis saepuru selga langeda. Puidust seintel puudus tapeet ning soojustus. Valgustust polnud ning ainuke võimalus oli keerata vasakule, kust paistis valgus.

Järgmine tuba oli elutuba. Tuba, kuhu ma sisse marssisin, kui Lunat otsima tulin. See tuba oli jäänud praktiliselt muutumata. Ainult paar risti oli seinale juurde tekkinud. Arvestades nende hirmu deemonite vastu, ei olnudki see üllatav.

Paremal asuv uks viis mind kööki. Nähtut arvestades ei oleks seda köögiks küll nimetada saanud. See ruum oli nii väike, et sinna mahuks vaevu kahekesi liikuma. Kuna seal aknaid ei olnud, võiks selle kohta öelda pigem sahver. Väga väike sahver. Tapeet oli juba ammu maha koorunud ja asemel oli inetu veest ja hallitusest rikutud laudpind. Põrandalauad olid kõik mädanenud ja ma ei imestaks, kui keegi sealt lähitulevikus läbi kukuks. Vastasseinas asus väike madal laud, kuid toole polnud. Kõrvalseinas oli väike kapp, kus hoiti toiduaineid.

Läksin tagasi elutuppa ja suundusin toa vastasseinas asuva ukse poole. Seal sattusin ma jälle väikesesse koridori, kus asus kaks ust. Parempoolne uks viis mind Luna vanemate magamistuppa. Siiamaani oli see kõikidest tubadest kõige korralikumana hoitud. Seinad ja lagi olid enam-vähem korras. Põrand oli kaetud odava vaibaga. Keset tuba oli kaheinimese voodi. Seinad ja väikesed kapid seina ääres olid lagedad. Ühes nurgas seisis väga vana moega kapp, kus hoiti riideid. Igasugune romantiline õhkkond aga puudus.

Nagu ma juba aimasin, viiski vasakpoolne uks Deani magamistoani. See tuba ehmatas mind esialgu täiesti ära. Kõik seinad, lagi ja põrand olid kaetud ühtlase ajalehtede kihiga. Nagu kusagilt õudusfilmist. Isegi aken oli laudadega kinni löödud ja pealt üpriski laitmatult ajalehtedega kaetud. Ühe seina ääres oli voodi ja teisel pool asus laud. Laual oli paar kooliraamatut, koolikott ja sünged joonistused surnud loomadest. Üritasin sellele tähelepanu mitte pöörata ja sulgesin ukse.

Sammusin tagasi elutuppa. Dean käis terve see aeg mul järel, mitte midagi pärimata ega lisamata. Ta lihtsalt lasi mul ringi vaadata, nagu oleks ma selles majas sagedane külaline. Võib-olla tegi ta seda hirmust või siis jällegi teades, et ega mul poleks siit võtta ikka mitte midagi. Vastumeelselt võtsin sammud nüüd väikese ukse poole, kus ma teadsin asuvat treppi, mis viis Luna eelmisesse elukohta. Mul ei olnud mitte mingit tahtmist seda jälle näha, kuid ma pidin seal ringi vaatama. Panin tähele, et Dean enam mulle ei järgnenud.

Uksele, mis pööningut ja treppi ühendab, oli pandud nüüd suur rist. Vaevalt nad peale Luna lahkumist siin ruumis üldse käinud ongi. Vähese vaevaga avasin luku ja astusin hinge kinni hoides sisse.

Kõik oli nii nagu viimati, kui Luna siit minema viisin. Mitte midagi polnud siin puudutatud. Vaatasin seda viletsust ja tundsin, kuidas ma vaikselt nukramaks muutusin. Luna oli peaaegu kogu oma elu selles toas veetnud ja ta pidas seda täiesti normaalseks. Ta polnud teist eluviisi varem lihtsalt kogenud.

Nurk, kus ma eelmine kord midagi silmanurgast nägin, seisis tühjana. Nagu ka teised nurgad. Vastasseinas seisis alles väike madrats, kus Luna magas. Siin ja seal oli maas igasugust prahti. Vahepeal pole siin keegi koristamas käinud. Nüüd jõudsin ma sedagi tähele panna, et siin puudub aken. Ainuke valgusallikas oli väike auk seinas täpselt madratsi kohal. Mu süda muutus raskeks ja ma sulgesin ukse. Ma ei tahtnud seda enam näha.

"Kas sa tead midagi selle maja ajaloo kohta?" küsisin Deanilt, kui elutuppa tagasi astusin. Loodetavasti ta teab midagi mis võiks neile kummalistele sündmustele rohkem valgust heita.