Üksinda pimeduses

23. peatükk

Kõik oli vaikne. Polnud ritsikaid, akent kriipivaid oksi või automüra. Aknast paistev täiskuu valgustas kogu toa, kuid Luna oli sügavas unes ja mitte miski ei paistnud teda häirivat. Silitasin õrnalt tema juukseid, olles eemal oma mõtetega. Ma oleksin kangesti tahtnud siit koos temaga kuhugi kaugele minna. Kuhugi, kus ta oleks kaitstud. Kuid ma polnud kindel, kas põgenemine siin aitaks. Võimalik, et vaim võib talle kõikjale järgneda. Siia ta ju tuli.

Vaatasin ennastunustavalt aknast välja. Peas keerles tuhat erinevat mõtet ja ma üritasin neid kuidagi järjekorda panna. Kuid kuidas ma ka ei üritanud, ei tulnud sellest mitte midagi välja. Viimaste nädalatega on toimunud rohkem kui aastatega. Kui ma olen tavaliselt olnud erinevates olukordades kaine mõistusega, siis seekord on kõik vastupidi. Uued tunded, mis minus on tärganud, võtavad üle ning ma ei suuda enam selgelt keerulistes olukordades toimida.

Tõmbasin taskust välja foto, mille Doris mulle andis. William Myrtle oli pildil väga tõsine ning karmi pilguga. Dorothy paistis olevat emotsioonitu. Ta lihtsalt vaatas tuima pilguga otse kaamerasse. Kuid minu treenitud silm märkas tema pilgus midagi veel. Tema emotsioonituse taga paistis olevat midagi ärevusttekitavat. Nagu oleks ta iga hetk oodanud mingit suurt pauku.

Dorothy kõrval vasakul käel seisis kolm tüdrukut, kes olid arvatavasti teenijad. Ka nemad ei naeratanud, vaid olid tõsiste nägudega. Williamist paremal seisis viis teenijatüdrukut, kes samuti olid tõsiste nägudega. Kõik, peale ühe. Üks tüdruk nende vahel, kes paistis ka kõige noorem, umbes kolmteist, naeratas. Ülejäänud viisteist isikut pildil olid vanemas eas mehed. Kõik nad olid tõsised ja väsinud.

Ainult Dorothy ja William istusid pingil. Ülejäänud seisid nende mõisa trepil. Nende taga oli näha mõisa suur puidust esiuks. Uksest nii paremal kui ka vasakul paistsid pooleldi aknad. All olid kitsad võretatud keldriaknad. Pildil midagi muud tähelepanuväärset näha polnudki. Panin foto tagasi tasku ja sulgesin silmad, unistades sellest, et ka mina suudaksin siit ilmast magamise teel kasvõi paariks tunniks põgeneda.

Ulatasin Lunale järgmise võileiva. Taylori valvsa pilgu all õppisin lõpuks võileiva valmistamise algsel tasandil ära. Luna igatahes maitse üle ei vingunud. Ta oli üldse kõige üle tänulik, mis me talle pakkusime.

Me pole Lunat juba mitu päeva kooli viinud. Peale seda, kui õpetaja teda koolis lõi ja vaim meil kodus paraja segaduse tekitas, ei tahtnud ma Lunat endast kaugele viia. Otsustasin tema kõrval olla, kuni me oleme sellele probleemile lahenduse leidnud.

Kui Luna oli söömise lõpetanud ja telekat vaatama läinud, jäime Tayloriga kahekesi kööki. Näitasin ka temale fotot, mille Doris meile andis, lähemalt ning üritasime kahekesi välja mõelda, mida järgmisena ette võtta.

Taylor vaatas fotot ning mõtles pingsalt. "Oled sa üldse kindel, et see pilt meile midagi ütleb? Näha pole siin küll mitte midagi sellist, mis meid kuhugi juhatada võiks." Taylor lükkas end lauast eemale ning sulges silmad.

"Mul on selline tunne, et see peab meile midagi ütlema. Miks muidu Doris selle pildi andis." Toetasin pea vastu seina ning vaatasin mõtlikult lakke. Peale pikka pausi tõmbasin end taas pildile lähemale.

"See on üks vana foto koos hulga tundmatute isikutega. Ja pealegi see Doris ei paistnud ka täie mõistuse juures olevat. Kogu nende pere tundus olevat ära keeranud."

Luna ilmus järsku ukse vahele ja istus naeratades minu kõrvale. "Reklaamid," ütles ta ja vaatas mulle rõõmsalt otsa. Ja ma ei saanud mitte midagi sinna parata, et mu keha täitus soojusega.

Taylor vaatas minu poole ja köhatas. "Võib-olla saab Luna meid aidata," ütles ta ja lükkas pildi Luna ette. "Tunned sa siit pildi pealt kedagi?" ütles ta ja vaatas mulle lootusrikkalt otsa.