Üksinda pimeduses

25. peatükk

Auto jäi seisma täpselt Dorise maja ees. Kuid mina seda ei peatanud. Auto mootor lakkas iseenesest töötamast. "Bensiin otsas?" küsis Taylor. Kuna ma alles eile linnast tulles lasin paagi täis, ei saanud see olla võimalik.

"Võib-olla näitab keegi meile oma iseloomu." Proovisin autot taas käima saada, mis ka õnnestus. Taylor kehitas lihtsalt õlgu ning lahkusime autost. Tundsin, et keegi jälgib meid ning mu tunne ei eksinud. Uks avanes enne, kui ma jõudsin koputada.

"Tulge sisse, me juba ootasime teid," võttis Lea meid naeratades vastu. Ta juhatas meid taas hämarasse ja viirukisuitsust paksu ruumi. Doris istus oma toolis ning jäi mulje nagu ta magaks. Ta silmad olid suletud ning hingetõmbed rasked. Ann istus taas Dorise põlvele.

"Ma juba ootasin teid," ütles vana naine tugitoolist. "Teil on veel küsimusi, kas mul on õigus?"

Lea sosistas midagi oma tütrele, kes seejärel tuli Luna juurde ja teda varrukast sikutades trepist üles oma tuppa vedama hakkas. Noogutasin Lunale ning keerasin end taas Dorise poole.

"Me mõtlesime, et kas te võiksite meile rohkem rääkida sellest pildist, mis te meile andsite?" küsis Taylor. Kuulsin ta hääles õrna värinat. Ta oli mulle juba varem öelnud, et see maja ajas talle judinad peale. Dorisest rääkimata.

"Muidugi! Mu vanaema pilt. Las ma arvan, te näitasite seda ka Lunale. Ja tema reageering oli veidi...kummaline."

Vaatasin vana naist kahtlustavalt. Paistis, et ta teadis asju juba enne kui ma neid öelda jõudsin. Ja selline asi mulle ei meeldinud.

"Esialgu ta ütles, et ei tunne neid, kuid hiljem, kui ta fotot uuesti vaatas, hakkas ta värisema ja läks endast täiesti välja. Pidime teda tükk aega rahustama."

Doris noogutas seda kuuldes. "Kas ta ütles või tegi midagi veel, mis võiks midagi öelda?"

Taylor vaatas mulle otsa. "Kas ta mitte ei näidanud näpuga ühele aknale? Või õigemini seinale akna all? Ja see viiski ta ju endast välja."'

"See oli jah veider. Luna näitas lihtsalt ühele seinale ja hakkas värisema. Sellel kohal polnud mitte midagi näha."

Doris köhatas. "See polnud Luna. Luna ei saagi midagi selle pildi kohta teada. Ta ei tunne ei neid inimesi ega ka seda maja. Seda maja mäletab vaid see, kes pole minevikust lahti öelnud."

"Aga kuidas Luna siis endast välja läks?" oli Taylor üllatunud. "Kui tema sellest ise mitte midagi ei teadnud?"

Doris pani järjekordse viiruki põlema, mille tugev suits ja aroom koheselt meieni kandus. Ta hakkas seda täpselt meie suunas puhuma, mis pani Taylori köhima. Dorist ei paistnud see heidutavat ning ta jätkas selle meie poole puhumist. Ta hakkas vaikselt midagi sosistama, kuid ma ei saanud ühestki lausest aru, kuna see oli mingis keeles mida ma polnud varem eales kuulnud. Kui ta lõpuks lõpetas, vaatas ta mõni hetk meile mõlemale silma ning lausus: "Luna pole just tavaline tüdruk. Ta on sobiv isik vaimudele, kes soovivad ülejäänud maailmaga suhelda." Ta puhus viiruki lämmatavat suitsu taas meie poole. "Mina arvan, et vaim sisenes Lunasse tol hetkel, kui te talle pilti näitasite. See reaktsioon kuulus temale. Seal on toimunud midagi traumeerivat tollele hingele."

Võtsin taskust pildi välja ja silmitsesin seda. "Kas teie vanaema päevikus pole midagi kirjas, mis ütleks, kes see oli või mis seal juhtus?"

"Sophie, minu vanaema, kirjutas vaid seda, mida ta kuulis või teadis. Seal osati hästi saladusi hoida. Või siis inimesi vaikima sundida. Tema ise hoidis alati juhtumistest eemale. Tema kaasteenijatega juhtus alalõpmata mingeid kahtlaseid juhtumisi. Nad kas kadusid, nendega juhtus õnnetusi või nad eraldasid end elust ja sõpradest. Ta taipas, et parem on hoida madalat profiili ning olla lihtsalt pealtvaataja. Kuid seetõttu jäi tal palju detaile teadmata. Ja seda, mida ma tean, ei saa ma teile korraga avaldada."