Üksinda pimeduses

19. peatükk

Sõitsin Deani maja poole lootuses, et ta on midagi uut vahepeal teada saanud. Vastasel korral oleks see uurimine tupikusse jooksnud. Juhul kui ma uuesti raamatukokku minnes midagi ei leiaks.

Dean avas ukse peaaegu kohe, kui ma sinna jõudsin. Ta oleks mind juba nagu oodanud. Tema vanemaid polnud kodus ja ta juhatas mind elutuppa.

"Sa oled oma vanematega juba rääkinud?" Räpased ja poollagunenud diivanid mind istuma ei kutsunud ja seega toetasin end vastu seina.

"Rääkisin. Ja sa ei arvaks eales ära, mida nad mulle ütlesid." Deanil oli salakaval nägu peas, nagu oleks keegi talle suure saladuse usaldanud. "Muidugi pidin ma tükk aega neid veenma, et nad mulle räägiksid. Nad ei tahtnud eriti uskuda, et ma heast peast maja ajaloo vastu huvi tundma olen hakanud." Dean avas ukse, mis viis pööningule ja võttis koridorist midagi. Kui ta sellega uuesti tuppa astus, siis ma nägin, et see oli pärgamendirull. "Siin on kirjas nii mõndagi huvitavat." Ta ulatas selle mulle.

Laotasin selle lahtiselt lauale. Paber nägi väga vana välja. See võis väga vabalt siin olla mitu põlvkonda. "William Myrtle istandused," lugesin suurt pealkirja. "Mida see peaks tähendama?"

"Ma ei tea. Mu vanemad ei tea ka väga mida see tähendab. Aga nad leidsid selle ükskord aias kaevates ühe kirstu seest. Nad olid lootnud, et leidsid raha, kuid selle asemel oli seal see see vana paber. Nad viskasid selle lihtsalt kolatuppa ja sinna see jäigi kuni eilseni."

Vaatasin vana dokumenti mõtlikult. "Teie maaplats on veidi väike istanduse jaoks. Arvad, et see on teie maaplatsi kohta?"

"Mine sa tea. Veidi väike on ta küll. Võib-olla on see lihtsalt siia sokutatud ja maha maetud. Mu vanemad pole ka seda ise asja edasi uurinud."

Vaatasin korra aknast välja. Maja ees oli ruumi vaid mõned meetrid teeni. Ka tagahoovis oli majast aiani vaid viis meetrit. Maja kõrval polnud ruumist midagi rääkidagi. Korraga mahtus sealt läbi vaid üks inimene. Ühesõnaga, tervele aiale kokku ei mahuks isegi mitte üks mõis, istandusest rääkimata.

"Aga millest see üldse räägib? See on selline imelik käekiri, et ma pole sellest mitte midagi aru saanud."

Lugesin tähelepanelikult dokumenti. Kahjuks oli palju kaotsi läinud, kuid enamjaolt oli see minu jaoks loetav. "Paistab olevat mingi majapidamis dokument. Eriti palju see ei ütle. Ehk peab sellesse rohkem süvenema."

"Võib-olla see ei tähendagi midagi."

"Võimalik. Kas seal kirstus rohkem ei olnud midagi?"

"Seal oli olnud ka mingi vana kirjavahetus, kuid ka see oli mittemidagiütlev. Lihtsalt peeti kirjavahetust mingite mõisadega."

"Kas need kirjad on alles?"

"Ma ei tea. Ma ise käisin seda pärgamendirulli seal otsimas. Aga neid kirju ma ei leidnud mitte kusagilt. Ma arvan, et mu vanemad panid need kuhugi mujale ja unustasid ise ka ära kuhu need said."

Keerasin vana dokumendi uuesti rulli. "Ma võtan selle kaasa. Olen kindel, et su vanematel poleks midagi selle vastu."

"Nad vist isegi ei märkaks, et see on kadunud. Minevik jäägu minevikuks. See on nende moto," lausus Dean ükskõikselt.

"Aga kas nad sulle midagi peale selle dokumendi veel rääkisid?"

"Minu vanaisa oli selle maja ostnud ja peale surma meile pärandanud. See oli olnud ammu enne minu sündi. Taat oli selle maja eelmise omaniku tuttav olnud ja teadis veidi selle maja ajaloost. Aga meie vanematele ta mingit informatsiooni ei jaganud. Ega neid see ei huvitanud ka."

"Ühesõnaga, sa ei tea rohkem midagi."

"Kahjuks mitte. Aga küll ma teada annan, kui midagi uut leian."