Üksinda pimeduses

24. peatükk

Väikesest aknaruudust paistis sisse täiskuu, mis saatis oma kiired otse lauale keset tuba. Kuu ning väike küünal olid ainsad allikad, mis valgustasid seda väikest ruumi. Madalal laual oli küünla kõrval väikene märkmik. Tõmbasin selle keset lauda ning avasin kohalt, kus ma viimati pooleli jäin.

25. august 1783

Alustasin päeva nagu alati. Koristasin isanda magamistuba ning vahetasin linad. Seejärel koristasin saali ning koridore. Keskpäeval sain majast välja ning hooldasin emanda lilli. Samal ajal kuulsin tahtmata pealt kahe teenijatüdruku vestlust. Sättisin end niimoodi, et nad mind ei näeks. Teema oli sellest, et isandal ning emandal oli taas tüli olnud. See on neil juba kolmas tüli. Tüli põhjust ei teadnud keegi peale isanda ning emanda. Peale seda lõpetasin lillede hooldamisega ning suundusin Emmale ning Lenale appi kööki koristama. Enne magamaminemist kutsus ülemteener Emma aga endaga kaasa ning ta pole siiani naasnud, et magama heita. Eks me homme kuuleme, kuhu ta kutsuti.

Olin oma igaõhtusel jalutuskäigul, et oma valdustele pilk peale visata. Kuid täna oli mul tarvis veel ka mõtteid koguda. Pidin midagi tuleviku tarbeks välja mõtlema. Ja see ei paistnud sugugi nii lihtne. Nimelt oli mul tarvis poega. Kuid minu naine Dorothy lihtsalt ei jäänud rasedaks. Ükskõik kui palju me ka ei prooviks. Poeg aitaks mul tulevikus istandust juhtida ning kui mind enam pole, siis selle endale pärida. Peale mõningast mõtlemist pöördusin tagasi. Otsustasin homme plaani kindlasti välja mõelda. Ma ei saa seda lõpmatuseni edasi lükata.

Ärkasin keset ööd üles. Mulle oli unes tulnud pähe suurepärane mõte, kuidas me omale poja saaksime. Istusin kiirelt laua taha ning panin oma mõtted kuuvalgusel kirja. Peale seda jäin palju rahulikumalt magama.

Andsin teenijannale käeviipega märku, et ta mind oma naisega üksi jätaks. Ta kummardas ning lahkus, sulgedes vaikselt ukse oma järel. "Dorothy, ma tean, mida me tegema peame."

Ta tegi söömises väikese pausi, pühkis suu rätikusse ning vaatas mulle küsivalt otsa. "Räägi siis!"

"Kui sina ei jää rasedaks, siis tuleb meil lihtsalt leida keegi, kes kannaks meie last sinu asemel."

Meie vahele tekkis hetkeline paus. Dorothy üritas nagu äsjakuuldut seedida. "Mida sa selle all mõtled."

"Ma otsin ühe teenijatüdruku, kes oleks nõus meie last kandma. Kui ta sellega nõus ei ole, pakume talle vastutasuks raha. Siis ei saa ta keelduda. Ning niipea kui laps on käes, hoolitsed sina tema eest kuni ta hakkab veidi maailmast aimu tundma. Peale seda hakkan ma talle õpetama, kuidas istandust juhtida ning siis ongi meil pärija olemas."

"Oled sa kindel, et see töötab?" küsis Dorothy veidi ebalevalt.

"Muidugi. Ma otsin juba täna sobiva teenijanna." Tõusin lauast. Enne kui ma aga ruumist lahkusin, asetasin käe Dorothy õlale ning laususin: "See on kõik vaid meie tuleviku nimel." Dorothy ainult noogutas vastuseks.

Leidsin juba enne õhtut ühe noore neiu nimega Emma, kes parajasti köögis koristas. Lasin ta enda juurde kutsuta ning tegin talle ettepaneku. Ma ei pidanud talle isegi mitte raha pakkuma, vaid ta oli kohe nõus tingimusega, et saab veeta öö isanda kambris ning et tema eest hoolitsetakse kuni raseduse lõpuni. Peale seda aga naaseb ta tagasi oma kohustuste juurde.

Järgmiste nädalate jooksul veetsime ööd Dorothiga eraldi. Pidime kindlad olema, et Emma ikka lapseootele jääb. Niipea kui olid käes kindlad tõendid arenevast lapsest tema kõhus, kolis Dorothy tagasi magamistuppa ning Emmale anti oma tuba, kus tema eest hoolitseti. Aga et kindel olla, et midagi vahepeal valesti ei läheks, jätsin oma igaõhtused jalutuskäigud ning sel ajal hiilisin vaikselt Emma tuppa.

12. mai 1784

Ärkasin öösel selle peale, et kuulsin, kuidas keegi meie ukse taga mitu korda edasi tagasi jooksis. Vahepeal oli ka kuulda valju mütsatust, nagu oleks keegi kukkunud. Hommikul kuulsin teisi sosistamas, et Emma laps tuli öösel. Rohkem pole keegi midagi kuulnud.

Istusime mõlemad Dorothiga vaikides. Nägin aknast, kuidas paar töölist kuurist labidad tõid ning metsa poole sammusid. Tõusin ning lahkusin ruumist. Ma ei lasknud ühel nurisünnitusel end peatada. Mul oli vaja pärijat ning ma ei kavatsenud enne alla anda.

Jätkasime oma plaaniga ka järgnevatel aastatel. Kuid alati midagi ebaõnnestus. Laps kas haigestus, toimus nurisünnitus või ema otsustas lapsega jalga lasta. Kuid ma ei kavatsenud enne alla anda, kui olen omale poja saanud.

"William, aeg on käes!" äratas mind Dorothy. Panin kiiruga riided selga ja jooksin Dorothiga Monica ukse taha. Ja juba me kuulsimegi lapse karjumist. Kuid see kostis nagu kahekordselt. Uks avanes ning üks teenijanna pistis pea ukse vahelt välja ja lausus: "Kaksikud. Poiss ja tüdruk."

Monica jätkas kohe oma esialgse tööga ning Dorothy asus laste eest hoolitsemisega tegelema. Monica polnud lastest huvitatud ning seega jäi ka tüdruk meie hoolde.

Sellega lugesime oma pärija otsimise lõppenuks. Damien võtab kunagi meie istanduse üle ning Lisettele anname korraliku muusikalise hariduse.

Kõik läks hästi. Poiss kasvas jõudsasti ning niipea kui ta oli jalgadel, hakkasin temale valdusi tutvustama. Jalutasime õhtuti väljas ning päeval vaatasime, kuidas töölised oma kohustustega tegelesid. Oli oluline, et ta juba noorelt harjuks ning kõik omaks võtaks.

8. september 1791

Täna oli kõigi jaoks must päev. Umbes peale keskpäeva nähti istanduste ääres hunti ringi luusimas. Enne kui jõuti ta minema ajada, ründas ta Damieni. Leiti vaid tükke tema riietest. Poissi pole siiamaani leitud. Lisette jäeti sisse ning talle pole veel midagi räägitud. Vaene tüdruk.