Savanna (Eesti keeles)

43. peatükk

Tee tagasi laagrisse me jalutasime. Ja ma avastasin, et olime läinud palju kaugemale kui esialgu arvanud olin. Nii et kui viimaks jälle laagris olime, juhatas nälg mind esimese asjana sööklasse. Shane tuli minuga kaasa, kuigi ma polnud seda palunud. Aga ma ei öelnud midagi. Sest ausalt öeldes mulle meeldis tema lähedus.

Sööklasse jõudes aga märkasin tema olekus väikest muutust. Shane'i kulm tõmbus kipra ning ootamatult, sõnagi ütlemata võttis ta suuna Snäkkide Nurga poole. Et näha milles asi, ma järgnesin talle.

Ja seal, teleka ees diivanil oli end mugavalt sisse seadnud Kealan. Meie saabudes pöördus tema pilk koheselt siia.

"Mida sa siin teed?" küsis Shane. Ja ma ei saanud märkamata jätta muutust tema toonis. See oli teravam.

"Sind otsisin," lausus Kealan tõustes, tegemata välja Shane'i meeleolumuutusest. Ta heitis pilgu minule ja naeratas laialt ning sõbralikult. "Hea sindki näha, Selina."

"Ma olen sulle öelnud, et otsid mind minu majast. Mitte siit." Shane ristas käed oma rinnal.

"Sa polnud kohal." Kealan kehitas õlgu. "Kui ma teistelt küsisin, öeldi, et teid nähti jalutama minemas. Niisiis otsustasin oodata."

"Aga mitte siin," ütles Shane kindlalt.

"Ole nüüd. Tahad mind ukse taha ootama jätta?" Panin tähele, et Kealani hääles oli kosta lepitust.

Shane heitis silmanurgast kiire pilgu minule, astudes siis Kealanile lähemale ja tasandas häält. Sellele vaatamata ma kuulsin teda. "Sa tead, mis mind häirib. Sinu viimane tegu on sulle külge jäänud nagu alkoholilõhnad."

"Palun, Shane..." Kealan tõstis käed, justkui rahu märgiks. "Ta oli juba surnud nagunii."

"See pole tähtis." Shane ohkas, jätkates juba natuke rahulikumalt. "Siin laagris viibib palju noori ning väikeseid lapsi. Sina oled midagi, mida me püüame vältida."

"Olgu, olgu. Ma saan aru, mida sa mõtled." Kealan vaatas hetkeks minu suunas. "Aga läheks nüüd ehk selle juurde, et ma tulin siia põhjusega? Hüäänid. Nad said minu peale pahaseks."

"Seda võis arvata," lausus Shane toonitult.

"Igatahes... Nii palju kui meie teame, on nad oma laste pärast piisavalt mures, et kari minema viia. Tegelikult me nägime emasid lastega juba lahkumas. Aga mis puutub ülejäänudesse..." Kealani pilk vilksatas minule. Ta ei jätkanud.

Shane ei vastanud talle koheselt. Ent viimaks pöördus ta minu poole. "Vabanda, Selina. Meil on Kealaniga vaja omavahel rääkida. Kui sul midagi vaja on, leiad mind minu välimajast, eks?"

Noogutasin. Seepeale nad lahkusid, jättes mind ruumi üksinda.

Kas Kealan oli mõelnud, et ülejäänud hüäänide kari ei lahkunud minu tõttu? Et nad ikka veel tahtsid mind kätte saada, vaatamata ohule, mida maod endast kujutasid? Siin ei paistnud midagi klappivat. Miks peaksid nad end ühe inimese tõttu sellisesse ohtu seadma?

Kui ma peale söömist kandiku minema viisin, taipasin, et mul polegi muud teha kui Snäkkide Nurgas telekat vaadata või oma toas istuda. Või istuda kuskil mujal - polnud erilist vahet. Peale Elissa ning Kory ei käinud ma kellegi teisega piisavalt läbi, et end nende seltskonda sulatada. Ma siiani ei teadnud, kus minu sõbrad praegu olla võiksid. Ma ei hakanud ka ise otsima. Seetõttu, allaandvalt ohates, võtsin suuna sööklast koridori viiva ukse poole, et oma tuppa minna. Võin ju näiteks oma vanematele helistada.

Aga kui olin mööda treppe teisele korrusele minemas, peatusin viimastel astmetel. Minu pilk tabas kellegi tumeda kogu istumas hooletult kolmanda korruse käsipuul. Kui see paik ei kuuluks savannalastele, oleks teda seal niiviisi vaadates mul lausa kõhe hakanud.