Savanna (Eesti keeles)

25. peatükk

Ärkasin hommikul mingisuguse hääle peale. Läks hetk, enne kui sain aru, et see oli minu mobiil. Kobasin käega kirjutuslaual ning tõstsin telefoni enda juurde. Heitsin pilgu nimele. Helistajaks oli Jake. Telefoni kell näitas, et kümne minuti pärast heliseb ka minu äratuskell. Võtsin kõne vastu.

"Hei Jake," ütlesin uniselt, püüdes haigutust tagasi hoida.

"Selina, kus sa oled?" Tema hääl oli liiga tõsine, mis pani mind kulmu kortsutama.

"Ee, oma voodis." Kuulsin tema taustal õrnu helisid. Oletan, et ta sõidab autoga.

Kuulsin Jake'i ohkamas. Tundus, et kergendusest. "Ma olen kohe sinu kodu juures. Sain alles hetk tagasi teada, et hüäänid olid sind leidnud. Ma kartsin, et ma ei näegi sind enam."

Olin juba selle kohta küsimas, kui mulle äkitselt meenus eelmine õhtu. "Ma arvasin, et sa olid palganud kellegi ming jälgima."

"Nad tapeti, Selina. Kõik peale ühe, kel õnnestus põgeneda ning asjast mulle teatada."

Mul jäi hing hetkeks kinni. "Tapeti?" Mulle meenusid niutsatused, mida olin kuulnud, enne kui hüäänid välja ilmusid.

"Kui ta mulle sellest rääkis, oli ta kindel, et oled juba surnud," lisas Jake mõrult. "Ma tõesti kartsin, et..."

"Minuga on kõik korras," proovisin teda rahustada. "Hüäänid ilmusid küll välja, aga Shane tuli vahele. Tema päästis mu."

"Shane?" küsis Jake. "See, kellest sa rääkinud oled?"

"Jah. Ta sai neist kergelt jagu," ütlesin. "Shane on madu." Lootsin, et ehk saan Jake'ilt midagi selle koha pealt teada. Näiteks seda, miks Shane maona nii suur oli.

Selle asemel Jake aga vaikis esialgu. "Ma olen kohe seal," ütles ta, ning panin tähele et tema toon oli jälle tõsisemaks läinud. Ta lõpetas kõne ning ma kortsutasin jälle kulmu.

Otsustasin siis äratuse välja lulitada ning kohe üles tõusta. Kui vannituppa läksin ning end seal peegli ees vaatasin, nägin väikest haava oma kaelal, kust hüään mind hammustanud oli. Tegelikult ei olnud see hammustusjälg; pigem vaid riivamine. Haav oli oma tollijagu pikk ning mitte väga sügav. Õnneks see polnud ka arteril ning verejooks peatus päris kiirelt. Ent haav oli siiski hästi näha.

Oma randmeid nüüd vaadates nägin nende ümber lillakaid laike, mis õrnalt valutasid. Kuid mälestused olid veelgi valusamad. Ma ei uskunud, et ma veel järgmist päeva näen. Too hüään oli ka öelnud, et oli tahtnud minuga kõigepealt lõbutseda. Nad ei jäta mind veel rahule.

Käisin kiirelt ka duši all ära. See oli veidi raskem, kui ma pidin kindlaks tegema, et kips märjaks ei saa. Peale duši sättisin lina endale ümber ning läksin tagasi oma tuppa, et riided võtta. Uksele jõudes aga võpatasin, kui nägin kedagi enda voodil istumas. See oli vaid Jake.

"Sa ehmatasid mind," ütlesin lina kindlamalt enda ümber tõmmates ja seejärel voodi poole minnes, mille jalutsisse ma oma puhtad riided olin pannud.

"Sa ei tulnud uksele vastu," ütles tema. "Ma kuulsin vee jooksmist ning otsustasin sisse tulla ja siin oodata."

"Olgu." Võtsin riided kätte. "Aga nüüd pead sa hetke veel ootama, kuni ma riideid vahetan."

Jake noogutas ning tema näole ilmus muie.

"Ära arva et ma seda siin teen," laususin ning pöördusin ümber, et tagasi vannituppa minna.

Minnes uuesti oma tuppa, leidsin Jake'i ikka istumas minu voodil. Tema pilk libises üle minu, pealaest jalatallani. Ta tõusis püsti ning astus minu juurde, pannes käed ümber minu piha ning andes mulle lühikese suudluse. "Mul on hea meel sind tervena näha," lausus ta seejärel õrnalt.