Savanna (Eesti keeles)

1. peatükk

"Selina palun, palun, tule. Sa ei tea millest sa ilma jääd!"

Toetasin pea kolksuga vastu kapi ust ja ohkasin sügavalt. Ma tean, et Nicole ei jäta enne, kui saab oma jah sõna. Piilusin vaikselt kella oma käel. Ja ohkasin uuesti. Tunni alguseni on veel kaksteist minutit. Nii et oli parem kohe alla anda.

"No olgu," laususin viimaks. "Kuid ma ei taha kauaks jääda..."

Nicole kargas mulle kaela, nägu õnnest õhetamas. "Tänan, tänan... Sa ei kujuta ette, kui palju see minu jaoks tähendab."

"Minu arvates teed sa selliseid asju igal nädalavahetusel. Ja kuidas minu kaasa vedamine selle nii eriliseks siis teeb?"

"Sa oled ju minu parim sõbranna, mis teeb selle vägagi eriliseks. Pealegi, sa jääd igavesti vanatüdrukuks kui sa pidudel ei käi ja seltskondades ei viibi."

Pööritasin silmi. "Selleks ei pea kahtlemata end täis jooma, kui tutvusi tahad."

"Nii et loodad kogu aja ainult õppida ja tuupida ja õppida veel ja nii tubli tüdruk olla ning siis kuskilt tuupurite ringist endale tutvusi sobitada?"

Oigasin Nicole'i sarkasmi peale ja lõin kapi ukse tugevalt kinni. "Ma pole tuupur. Ja kõik normaalsed inimesed pole pidudel laaberdajad."

"Ah ole nüüd. sa pead oma ellu veidi põnevust laskma. Tundma end vabana. Ja oleks ka aeg vastassugupoolele tähelepanu pöörata."

"Ma pöörangi," õigustasin end. Keerasin kapiukse lukku ja hakkasin suunduma emakeele klassi poole. "Lihtsalt mitte nii intensiivselt."

"Ja selles häda ongi," märkis Nicole mulle järgnedes. "Aga teeks nüüd sellise testi," ütles ta taolise tooniga, mis pani mind jällegi silmi pööritama. Jäin seisma ja ootasin, mis sealt tuleb. Nicole võttis minu õlgadest ja suunas mind näoga ühe poiste kamba poole, mis eemal seisis. "Nii, Kyle. Kirjelda teda. Mida sa temast tead ja arvad."

Kortsutasin kulmu ja jäin mõtlema. "Ee... Talle meeldib jalgpall, ta veedab aega kisakoori tüdrukutega, eriti blondidega... Ta pole hea reaalainetes..."

"Ei, ma ei mõtle seda," nähvas Nicole mind raputades. "Mida sina temas näed?"

Proovisin kiirelt millelegi mõelda, et Nicole'i rahustada. "Kyle ei ole minu tüüp. Pealegi olen ma brünett."

"See pole asja mõte," lausus Nicole oiates. "Talle ei meeldi tuupurid. Kõigile teada." Tahtsin talle nähvata, kuid Nicole rääkis edasi. "Asja mõte on, et sa kirjeldaksid poissi enda arvamuse järgi. Unusta kõik muu. Lihtsalt ütle, mida sina temas näed ja kuidas ta sinule meeldiks."

Hingasin sügavalt sisse ja proovisin uuesti, tahtes sellega ühele poole saada. "Ta on ülbevõitu, endast liiga heal arvamusel. Ta on rikas, kuid see pole samuti minu huvides. Aga pean ütlema, et välimuselt on ta kena."

Nicole noogutas. "Olgu siis. Võtame järgmise." Ta vaatas korraks ringi ja pööras mind ümber, näoga nüüd üldse teises suunas. "Brad. Kirjelda teda."

"Vaatame... kasvult veidi lühem, näost ümaram kuid siiski heas vormis... Ta on omamoodi armas. Kuigi tal ei lähe koolis just kõige paremini, ta vähemalt proovib, ja see on hea. Tema iseloom: heatahtlik, abistav, julge, arukas... Ta on tugev, tal on veetlev hääletoon... Kuid ta siiski pole minu jaoks. Pealegi, ta on juba hõivatud."

"Juba parem," Nicole naeratas ja vaatas uuesti ümbrust. "Oh, aga kuidas on temaga," ütles ta mind akna poole pöörates, kust nägin esialgu palju inimesi. "Kirjelda Jake Austinit." Tooni muutuse põhjustas tema mitte just väike crush Jake'i vastu. Kuid Nicole ei julgenud talle kunagi oma armastust avaldada.

"Nii, ta on keskmisest ilusam, tugev, hea kehaehitus, kassilikult nõtke, ilus naeratus..." Loetledes jälgisin koguaeg Nicole'i näoilmet, mis järjest armukadedamaks muutus. Naeratasin sellepeale. "Suurema osa vabast ajast veedab oma kummalise kambaga. Ta üldiselt ei sõbrusta meie koolis kellegagi, päris omaette ka ei hoia. Ei ole ülbe ega üleliia hea. Väga hea õpilane, kuid usun et mitte tuupur, nagu sinule meeldib kõigi kohta öelda. Ta on siiani parim valik, peaksin ütlema. Kuid mulle on jäänud mulje, et tüdrukud pole tema rida. Vähemalt mitte meie koolist."

Hetkeks oli Nicole'i näol õrn grimass, kuid see kadus sama kiirelt kui ilmus. "Aga olgu siis. Las need poisid praeguseks olla. Aga vaata, et sa homseks midagi ilusat selga paned. Olen kusagilt kuulnud, et punane pidi poistele alateadvuses meelitav olema."

"Jah, jah. Küll ma vaatan. Aga ära looda, et end liiga üles löön."

"Liiga palju pole vajagi."

Suundusime edasi. Klassis võtsin oma koha aknapoolse rea viimases pingis. Viskasin koti lauale ja toetusin vastu seina. Nicole istus minu kõrvale. Kuulasin tema vatramist tulevast peost, sellele suuremat tähelepanu pööramata. Unistasin lihtsalt omaette sellest hetkest, kui see juba möödas on.

"Nicole rääkis sulle augu pähe, jah?" kostis Rudy naerdes, istudes oma kohale meie laua ees. Tema oli meie väikese pundi kolmas liige. Nicole ja Rudy on juba väiksest peale olnud minu parimad sõbrad.

"Ja ma oletan, et sina ei tule?" küsisin vastamise asemel.

Rudy raputas pead. "Ei, ma ei saa. Vabandust."

Kehitasin õlgu. "No, veab sul."

Nicole teeskles solvumist ja Rudy hakkas selle peale naerma. Rudyl oli kindel põhjus, miks ta tihti meiega kuhugi kaasa tulla ei saanud. Asi oli tema peres. Ma kõike väga hästi ei tea, aga ta peab tihti oma väikese õe järel vaatama. Ja tal pidid ka karmid vanemad olema.

"Aga rääkige siis minule ka esmaspäeval, kuidas läks." Ta saatis mulle kavala naeratuse, mille peale ma oigasin.

"Mul pole kavas kedagi sebima hakata!"

"Seda me veel näeme," naeris Nicole.