Savanna (Eesti keeles)

8. peatükk

Ma tean, et oleksin pidanud jooksma. Põgenema siit nii kiiresti, kui võimalik. Aga ma ei suutnud end sellest lahti rebida. Vaatasin, kuidas too kamp Jake'ile aeglaselt lähenes, kuidas nad omavahel naersid ning üksteisele kummalisi pilke saatsid. Minu tähelepanu äratas ka madal ning sügav, kuid mitte väga vali urin. Kui hakkasin otsima hääle omanikku, sain aru, et see oli Jake.

"Teil on siin omamoodi väike kamp, või kari, on mul õigus?" küsis see sama hääl uuesti. Tema oli ka Jake'ile kõige lähemal. "Kuskil kümme liiget? Alla selle?"

Jake ei vastanud talle.

"Olgu, see polegi väga tähtis. Te olete vähemuses ikka."

Jällegi oli kuulda seda madalat urinat. Kuigi Jake oli suunanud end rääkija poole, vilksas tema pilk alatihti teistele inimestele tema ümber. Või savannalastele, arvatavasti.

"Sa ei taha midagi öelda?" küsis poiss naeratades. Kui Jake ikka ei vastanud, saatis ta oma kaaslastele kiire pilgu. Nad olid nüüd igal pool Jake'i ümber. Väga lähedal.

Paar poissi kargas Jake'i poole, proovides teda kuidagiviisi rünnata. Jake reageeris sellele kiirelt, oli hetkega pöördunud ümber, näoga vaenlaste suunas. Pimeduse ja nende liigutuste kiiruse tõttu ei näinud ma just kõike. Kuid Jake'il õnnestus haarata ühe ründaja käsivarrest, väänates seda alla, nii et ründaja saltoga selg ees teisele otsa kukkus. Samal ajal tulid uued rünnakud külgedelt, ja neid järjest rohkem. Üsna pea oli kuulda juba äkilisi urinaid, mida põhjustasid arvatavasti saadud hoobid, mis Jake'ile jagati. Ta ei saanud neile kõigile vastu. Mitmel korral õnnestus tal oma vastaseid ebainimlikult kaugele lennutada, maha koksata või isegi küüntega rebida, kui ma õigesti aru sain. Kuid tihedamini juhtus seda, et Jake pidi end kaitsma, proovima säilitada tasakaalu ning kannatama valu, kui teda peksti, küünistati, väänati ja rohkemgi. Kogu kisklust saatsid urin ning ikka seesama kummaline naer.

Ma vahtisin seda kõike tardunult. Pidin vaid lootma, et keegi mind ei märka. Pidin aga peaaegu kiljatama, kui märkasin nende keskel ühtäkki mingisugust looma. Peagi sain aru, et neid oli rohkemgi. Nagu nad lihtsalt ilmuksid sinna eikusagilt. Proovisin ühte paremini näha, kuid liikumine oli liiga kiire.

Juhtumisi nägin üht poistest seismas veidi eemal, täpselt laternavalguses. Ta oli arvatavasti vaid hetkeks võitlusest kõrvale jäänud, suundudes juba tagasi. Tõeliselt pani mind ehmatama aga see, kui ta ebaloomuliku liigutusega nende poole sööstis, maandudes neljale jalale. Tähendab, neljale käpale. Vaid hetkeks nägin laternavalguses üleni seda pruunika karvaga täpilist koera taolist looma, kelle turi oli kõrgem, tagumine ots madalam. Sama loom, mida arvan, et nägin ka seal all orus metsavahel. Hüään.

Ma olin šokis. Nüüd tundsin ma selle naeru ka ära, loodussaadete järgi, kust olen hüääne kuulnud. Selle pärast see oligi kummaline.

Savannalased hüäänidena ning inimkujul olid kõik segamini, nende sihtmärk Jake mulle nüüdseks varjatuks jäänud. Ma tean, et ta oli kuskil nende vahel, püüdes võibolla veel vastu hakata. Tuttav urin oli jäänud vähemaks, asendudes pigem oiete ja kriisetega. Ühel hetkel hakkas ka osa neist taganema, jäädes rahumeelselt kas inimese või hüäänina tegevust pealt vaatama. Mõne koonul või käppadel märkasin ma õrnalt midagi punast.

Varsti nägin jälle ka Jake'i. Ta lebas selili maas, tõmbunud pooleldi kägarasse, vaevu üritades tõrjuda viimaseid hoope, mis tabasid teda peamiselt ribidesse ja jalgadesse. Ta oli kaetud sügavate kriimustuste ja haavadega, kust immitses verd. Tema nägu ei olnud enam sama, pikad haavad kulmu kohal ning põskedel, lõua juures palju nahka maha hõõrutud. Tema hambad olid tugevalt kokku surutud ja paljastatud ning ta hingas raskelt ja valjult läbi nina.

"Oodake nüüd," kuulsin ühel hetkel seda sama häält, mis rääkis ka enne. Kõik taganesid veidi Jake'ist, kes toetas nüüd oma värisevad ning verised käed oma külgedele, lastes oma kehal veidi lõdveneda, mis paistis talle väikest kergendust pakkuvat.