Savanna (Eesti keeles)

12. peatükk

Läbi hingeldamise, tuule vihina ning oksade praksumise ei olnud ma esialgu päris kindel, kuid siis hakkasin juba paremini kuulma vaikset müdinat, kui hüäänid meie poole jooksid. Võtsin appi kogu oma jõu ning andsin endast parima, et siin mitte koperdada. Ja mul polnud ikka veel aimugi, kus me oleme. Ootasin mingitki märki, et me tagasi linna lähedale jõuame.

Hääled jõudsid ka järjest lähemale, täites mind suurema hirmuga. Kuid siis, viimaks märkasin puude taga lagedat platsi. Jake jõudis sinna enne mind. Kui ka mina puude vahelt välja jõudsin, jäin seisma, sest ma ei teadnud ikka veel, kus me oleme. Eespool oli kahekordne ja mitte väga suur elumaja, kaunistatud vaid paari peenraga selle ääres ning lapitud kiviteega maja ees. Kivitee lõpus metsa ääres oli paista metsavaheline sõidurada, mis arvatavasti viis linna või suure teeni. Teisi maju siin läheduses ei olnud, see asus nagu täiesti eraldatud paigas.

Jake polnud aga seisma jäänud ning jooksis maja poole ja selle terrassile. Minu kõrvu kostus see kõhe naer, ning see sundis mind edasi minema, kuigi ma enam milleski nii kindel ei olnud. Nägin Jake'i terrassile jõudes hetkega oma inimkuju võtmas. Ta suundus otsejoones klaasist ukse poole, mis oli selle maja tagaukseks, kuid ei läinud sisse, vaid hoopis haaras midagi toast, ukse kõrvalt. Nähes temal nüüd suurt jahipüssi, tardusin jälle paigale. Jake sihtis sellega metsa poole, nagu poleks midagi taolist talle uus asi. Ta sammus tagasi lähemale.

Müdin oli nüüd ligemal ning ma kuulsin sahinat. Pöörasin end kiirelt ringi, nähes kaht hüääni korraga puude vahelt välja hüppamas. Neile järgnes kohe ka veel kolmas. Ma kiljatasin ning jooksin kohe edasi maja suunas, samas kui kuulsin laske. Muidugi ei jooksnud ma otse Jake'i poole, vaid üritasin vältida olemast sihtmärk. Laskudele järgnesid midagi niutsatuste sarnast. Jake vahepeal klõpsatas kiirelt püssiga, vahetades seal midagi. Ma pole selles eriline asjatundja. Kuid see käis tal väga kähku, ning kohe kostus uus pauk.

Alles siis, kui ta püssi langetas ning kindla pilguga metsa poole jäi vaatama, julgesin minagi pilgu tagasi pöörata. Vaid lehed põõsastel liikusid, kuid hüääne polnud enam. Siit kaugusest pole ma ka kindel, kas näen seal lehtedel ning maas murul tumedaid verepiiske, või on see vaid silmapete.

Jake läks rahulikult tagasi, asetades püssi sinna, kust oli selle võtnud. Mina seisin samal ajal maja terrassist veel umbes viie meetri kaugusel.

"Sa... tapsid nad..." kogelesin peaaegu hääletult.

"Siis oleksid ju laibad, kas sa ei arva?" Tema pilk pani mind hetkeks end väga lollina tundma. Meenutasin aga siis, et see pole taoline situatsioon, kus sellele mõelda.

"Nad said ainult pihta," lisas ta siis. "Paranemine võtab neil mõne tunni."

Alles nüüd meenus mulle, kui vigastatud Jake tol ööl oli, kui need hüäänid teda ründasid. Meie järgmisel kohtumisel oli ta aga täiesti terve. See tundus lihtsalt midagi liiga ebareaalset.

Asusin nüüd tähtsama asja juurde. "Kus me oleme?" küsisin ettevaatlikult.

"Minu kodus," vastas ta lihtsalt.

"Sinu...?" hakkasin üle kordama, kuid jäin vait, lastes silmadel veelkord üle maja ning selle ümbruse libiseda. Siis läbis mind jälle see tugev ebakindlus.

"Me peaksime koolis olema," kostsin nüüd, varjates oma tõelist põhimõtet. See oli siiski Jake, kellega ma siin olin. Ning nüüd veel tema enda kodu juures.

"Peaks," vastas ta, astudes verandalt maha ning suundudes mööda maja külge selle eesukse poole. Aeglaste sammudega läksin talle järgi, kuid mitte väga lähedale. Ta avas ukse ning läks sisse, kuid ei sulgenud seda enda järel. Ma ei läinud talle järgi, nägin vaid eemalt tema maja väikest eesruumi puidust seintega. Jake ise läks otse lähima klaasukse poole, jättes sellegi enda järel lahti. Siiski ei näinud ma sinna tuppa just väga hästi, kuid usun, et see oli elutuba.