Savanna (Eesti keeles)

Epiloog

"Ma pean ütlema, te tegite koolis käimise mulle veelgi igavamaks kui see juba oli," hädaldas Nicole lõunalauas, veeretades koolapudeli korki näppude vahel. "Tähendab, kõigepealt Rudy, siis Selina... ja isegi Jake," kostis ta, vehkides käega ebamääraselt meie suunas. "See oli juba veider. Sa isegi ei seletanud midagi läbi telefoni."

"Vabandust, Nicole. Meil lihtsalt... oli paar asja ajada." Tundsin end natuke süüdlaslikult, aga tõe rääkimine ei saanud kahjuks kõne allagi tulla. Kuulsin Jake'i minu kõrva ääres muhelemas ja pidin laua all oma jalaga tema säärt nügima.

Nicole'i pilk liikus meie mõlema vahet. "Seda võib arvata, jah."

"Ei, ei, me ei olnud..."

"Nonoh," katkestas Jake mind, kallutades lähemale, nii et tema nina vastu minu põske puutus. "Kas häbened seda oma sõbranna ees välja öelda?" Tema toon oli madal ja mänglev, ning ma ei saanud hoiduda silmade pööritamisest. Muidugi ei saanud me Nicole'ile tõtt rääkida, aga kas see oli siis Jake'i versioon meie valest?

"Okei," hüüatas Nicole, ühtäkki hoopiski kõrgemal toonil. "Mul on hea meel teie kahe üle. Tõesti on. Aga lasta oma parimal sõbrannal arvata, et oled lihtsalt nagu tina tuhka haihtunud, on kuritegu."

"Noored on armunud. Mis siin ikka parata," kehitas Rudy Nicole'i kõrval õlgu. Aga vaatamata näilisele ükskõiksusele märkasin vaevumärgatavat naeratust kerkimas tema suunurka.

Kõlas piiksatus ja Nicole tõmbas taskust välja oma mobiili, et lugeda üle laekunud sõnum. Hetke pärast venis tema suu säravaks naeratuseks.

"Kes see on?" küsisin, püüdes naalduda üle laua, et vaadata.

"Derek," kostis Nicole. "Ta ütles, et söökla letile toodi just laadung šokolaadimuffineid. Talle jäi meelde, et need on mu lemmikud!" Nicole venitas kaela, et otsida eemal seisvast järjekorrast sõnumi saatjat. Heitsin samuti pilgu üle õla, nähes tumeda liibuva T-särgiga heledapäist poissi naeratades siia poole lehvitamas.

"Derek?" küsisin. "Kes on Derek?"

Nicole asetas käed vaheliti, saates mulle teeseldud terava pilgu. "Oleksime me sinu äraolekul pikemalt telefonis rääkinud, siis ehk teaksid, et mina ja Derek käime."

Tahtsin end kaitsta, kuid Nicole'i viimaste sõnade peale pidin äärepealt köhatama. Nicole'il pole siiani kunagi püsivat poiss-sõpra olnud. "Millal see juhtus?" küsisin, tundes veelgi suuremat süüd, et nii vähe ühenduses olime püsinud.

Minu küsimus oli piisav, et Nicole'is igasugune pahameel minu varasema käitumise tõttu kustutada. Tüdruku silmad särasid nagu parimal sõbrannal reeglipäraselt ikka, kui jutt poistes. "Derek on uus poiss koolis. Ta istus emakeeles minu kõrvale, et saaksin teda teistele järele aidata. Ja nüüd me... käimegi." Ta hakkas tuhnima oma kotis ning tegi ehmunud nägu, enne kui ütles: "Mul on sularaha otsas. Ma ei hakka ju Derekile ometi ütlema, et muffinid jäävad ära!" Ta vaatas paluvalt meie poole. "Keegi laenata saab?"

"Otsas," sõnas Rudy käsi laiutades.

"Ma saaksin," ütlesin, "aga... ma arvan, et jätsin rahakoti Jake'i autosse."

Jake'i soe hingeõhk puudutas ikka veel minu põske. "Saan selle ära tuua."

Raputasin pead. "Mul on endal ka jalad all." Saatsin talle mängleva naeratuse, kui end tema sülest maha proovisin libistada. Esialgu Jake'i käed surusid mind tugevamalt enda vastu, ent andsid siis alla, et lasta mul minna, kuigi vastumeelselt. Ta sirutas käe oma püksitasku poole, et auto võtmed mulle ulatada.

"Miks sellise näoga?" naersin neid vastu võttes. "Kardad, et panen auto pihta?"

Jake kallutas pead ja naeratas. "Kardan, et keegi paneb sinu pihta. Isegi null koma üks protsenti on risk, mida ma ei tahaks võtta."