Savanna (Eesti keeles)

5. peatükk

Tuppa minnes märkasin ema istumas elutoas diivanil ning lugemas raamatut. Lõin pilgu maha ning läksin otsejoones trepi poole, et oma tuppa minna.

"Väsinud?" kuulsin teda küsimas. Mühatasin vaid ning läksin üles.

Möödudes oma toas suurest peeglist, sain aru, et näen tõesti kurnatud välja. Võibolla sellepärast, et ma olingi. Tahtsin magada. Heita oma voodile pikali ning uinuda. Nii et jätsin vahele kõik tavapärased enne magamamineku toimingud nagu hammastepesu jne, vaid vahetasin kohe riided ning pugesin teki alla. Enne kiiret uinumist mäletan veel, et mõtlesin Nicole'ile. Ma ei tea, mis temast sai. Kuid ma soovin kogu hingest, et temaga on korras.

***

Ärgates ma soovisin, et ei mäletaks eelmist päeva. Soovisin, et see oleks olnud vaid uni. Kuid see oli liiga reaalne.

Ma ei teadnud, kuidas käituda või kuidas täpsemalt end tunda. Ma ei nutnud, kuigi mälestused olid valusad ning hirmutavamad, kui mida muud mida eales kogenud olen.

Vaatasin kella. See oli üksteist läbi natuke. Ajasin end püsti ning läksin vannituppa, kus kõigepealt olin duši all. Kui olin end riidesse pannud, pesin hambad ja kammisin juuksed. Ja kui olin end valmis seadnud, suundusin alla kööki.

"Hommikust," tervitas ema, kui mind nägi. Vastasin talle samaga, kuid nii vaikselt, et pole kindel, kas ta seda kuulis. Läksin edasi külmiku juurde, silmitsedes selle sisemust.

"Kuidas siis pidu oli? Või ei ole sa täna eriti jutukas?" Muidugi ei taha ema mind rahule jätta. Sulgesin ohates külmiku ukse ning läksin kappide juurde, otsustades müsli kasuks. Mõtlesin, mida talle vastata, kuid minu pea oli kõigest eilsest alles veidi uimane.

"Oot, Selina? Kas sa käisid seal?"

"Seal kus?" küsisin ema juurde minnes, kes elutoas seisis ning telekaekraani vaatas. Vaatasin siis samuti. Ning ma sain kohe aru, millest seal rääkis.

"... Politsei kutsus kohale üks peol viibinud isik, kes koos kahe sõbraga vanasse küla koolimajja sisenes, otsides oma sõpru, kes olid sisenenud enne neid. Selle asemel leidsid nad aga jõhkra vaatepildi.

Kui politsei kohale jõudis, käisid nad läbi kõik ruumid. Kõigest mõni meeter peale sissepääsu leiti esimene sündmuspaik, kus põrand oli kattunud paksult verega. Politsei tegi kindlaks, et sellist verekaotust ei elaks üle mitte keegi. Kuid puudu oli laip. Vere juurest ei viinud ka ühtki rada, mis oleks viidanud kas ohvri katsetele ise lahkuda või lohistamist, mistõttu oli laiba puudumine politsei sõnul väga kummaline.

Järgmine sündmuspaik oli ühes klassiruumis. Sealne põrand ning osaliselt ka seinad olid samuti kattunud paksu verega. Oli märke rüselusest, kuid ei ühtki jälge, mis kohe esmapilgul oleks andnud juhtlõnga. Ning ka seal olid puudu ohvrite kehad.

Verine sündmuspaik oli ka maja kõige tagumises klassiruumis, kus võis näha täpselt samasugust vaatepilti. Kohale kutsuti uurijad, kuna tegu on arvatavasti mõrvaga. Juba samal õhtul kuulati üle ka kõik peol viibijad. Kuid asi oli üllatuseks kõigile, kes olid jäänud väiksesse suvemajja sündmuspaigast umbes poole kilomeetri kaugusel. Kolme tüdruku väitel, kes sündmuspaika esimesena sattusid, oli neid olnud kokku kaksteist. Nemad kolmekesi olid esialgu jäänud välja ning lubasid hiljem järgi tulla. Alles mõne aja pärast olid nad suundunud tagasi kummaliste häälte tõttu. Kui nad majani jõudsid, oli kõik jäänud vaikseks. Ning avastanud jõhkra pildi, helistasid nad kohe politseisse.

Politsei otsis terve öö, et leida isikuid, kes olid majja sisenenud ning jäänud kadunuks. Kuid pole eriti tõenäoline, et veri oli kellegi julm nali ning politsei ei hoidnud suurt lootust leida neid elusana. Kuid ühtegi kadunud isikutest pole siiani leitud. Vereproovid saadeti laborisse, et teha kindlaks, kas need on ikka need samad kadunud isikud. Juba varahommikul tulid tulemused, et veri kuulub inimestele, mitte loomadele. Isikute kindlakstegemine võtab aga veel aega.