Savanna (Eesti keeles)

2. peatükk

Vaatamata minu vastuväidetele, lahkusime peale kooli kahekesi Nicole'ga minu kodu poole. Nicole nimelt kartis minu riietevaliku pärast. Nägin juba vaimusilmas ette, kuidas ta minu kapis tuulama hakkab. Ma ei peaks laskma tal iga kord võita. Kuigi ma tean, et vastupidist on üpriski keeruline saavutada.

Hakkasime juba kooli ees teed ületama, kui Nicole seisma jäi. "Hei, oota," sõnas ta äkitselt minust mööda vaadates ja huulde hammustades. Vaatasin ka samas suunas. Muidugi oli see Jake.

"Tahad teda ka kutsuda?" küsisin.

"Sa ju tead, kui väga ma tahan. Aga... Kuidas ma temaga räägin? Kui ta ei taha tulla?"

Mind ajas naerma, kuidas ta mind koguaeg julgustas ja kuidas ta ise poistega käitub. Kui aga oli asi Jake'is, oli ta täiesti teistsugune tüdruk.

"Lihtsalt mine ja küsi. Kui ei võta riske, ei saa ka elus edasi," sõnasin Nicole'i tavapärast ütlust imiteerides.

Nicole ohkas ja pöördus minu poole, sättides oma juukseid. "Nii, kuidas ma välja näen?"

"Lihtsalt mine. Sul pole häda midagi." Nii irooniline. Nagu meie kehad oleksid vahetatud ja minust oleks saanud Nicole ning Nicole'st mina.

Nicole noogutas ja hingas sügavalt sisse, astudes minust mööda ja Jake'i suunas, kes koolimaja ees tee serval vastu vana tamme toetus ja arvatavasti kedagi ootas. Oletan, et seda oma poiste kampa, kellega ta ikka koguaeg koos oli. Keegi neist teistest ei käinud meiega ühes koolis. Ma ei teagi neist muud, kui ainult seda, et nad on Jake'i sõbrad.

Ma läksin Nicole'i järel, kuid jäin eemal seisma, hakkamata end nende vastlusesse toppima. Nicole läks Jake'i kõrvale. Tema näos oli näha õrna pabinat, mille ta osavalt ära varjas.

"Ee, Jake?" alustas Nicole. Kui Jake oli pilgu temale pööranud, rääkis ta edasi.Ta alustas vähem tähtsamaga, küsides kuidas läheb ja keda ta ootab jne. Peamine oli see, et ta ei paistnud vähemalt Jake'i tüütavat.

"Igatahes, homme korraldab kaheteistkümnes klass oma klassiläbu. Kuna ka paljud teised olid kutsutud, ma mõtlesin, et äkki pole sinagi juhuslikult kutset saanud?"

Jake kergitas kulmu ja naeratas. "Kas see ikka sinu jaoks on? Pole sa teistega võrreldes liiga noor?"

Muideks, ma saan väga hästi aru, miks Jake Nicole'le meeldib. Jake'il on väga armas naeratus. Ja nagu varem öeldud, pole ta ülbe nagu enamus kenasid poisse meie koolis. Lisaks on ta ka võluva välimusega.

"Keda see huvitab. Seal on teisigi minuvanuseid." Nicole üritas kangesti oma naeratust vaos hoida.

Jake noogutas. "Eks sa ise tead," vastas ta muiates. "Ja ma olen sellest peost teadlik küll. Kuid eks näeb, kuidas läheb."

"Tõesti? Sa tuled? Ma mõtlen et... sa võibolla tuled?"

Jake noogutas. "Võibolla."

Nurga tagant pööras kooli poole suur läikiv-must Ford F-150. Tundsin selle kohe ära. See kuulus Jake'i seltskonnale, kes talle järgi tulid. Sõiduk peatus nende ees. Nicole pomises naeratuste vahel midagi nägemiseni sarnast ja vaatas, kuidas Jake osavalt pikapi kasti hüppas, ja kuidas auto siis edasi sõitis. Ja Nicole saatis seda pilguga seni, kuni see tema vaateväljast kadus.

"Kuulsid? Ta ütles, et ta tuleb! Tähendab, võibolla tuleb. Aga ikkagi. Nüüd on lootust teda seal näha!"

Noogutasin. "Ja, mul on väga hea meel sinu pärast," sõnasin tema vaigistamiseks. "Aga kas lähme nüüd? Mul on kõht ka tühi."

Kodus läkski enam-vähem nii, nagu olin kartnud. Kõik minu kapi sisu oli mööda minu tuba laiali, samas kui Nicole õpetas, mida võiks ja mida mitte selga panna. Minu pilk rändas iga natukese aja tagant kellale, oodates aega mil saan ta koju saata. Viimaks oli meil välja valitud viis komplekti, mille vahel ta soovitas mul valida. Ta tahtis mind otsustamisel aidata, kuid suutsin teda ime kombel veenda, et saan sellega ka ise hakkama. Ja kui ta lõpuks lahkus, hingasin sügavalt sisse-välja ja vajusin oma voodile pikali.

Minu tööks jäi ka tuba pärast uuesti korda seada. Nicole oli nõus mind aitama, kuid eelistan oma riideid ise ära panna.

Minu vanemad pole õnneks karmid. Võisin neile tõtt rääkida, kuhu minna plaanin ning ma ei pidanud kartma, et nad mul seda teha ei luba.

Alles järgmisel päeval tegin valiku riiete koha pealt. Ma ei tahtnud midagi väga erilist. Seal oli paar minu parimaid teksasid, pikad mustad saapad ja üks ilus must jakk. Must lihtsalt meeldis mulle.

Nicole tuli mulle kell kuus järele. Kuna Nicole'il endal lube pole, juhtis autot tema vanem õde, kes viis meid ainult ära ning sõitis siis ise minema.

Pidu toimus kellegi minu jaoks võõra isiku maakodus, kus parajasti vaba plats oli. See ei olnud meie kodust väga kaugel, sõit kestis kuskil kakskümmend minutit. Ja suurt osa inimestest ma seal ei tundnud. Paljusid polnud ma varem isegi näinud.

Alkoholiga ma liialdama ei hakanud. Ma ei tahtnud mingit mäluauku ega hommikust peavalu. Ja pidu ise oli tegelikult lõbusam, kui algul ootasin. Mõne inimesega sai palju nalja. Mind aga häiris see, kuidas Nicole üritas mind kogu aeg kellegagi kokku sobitada. Kuid siinsed poisid ei olnud tõesti minu jaoks. Pealegi oli suurem osa neist üsna pea nii alkoholi täis, et nad polnudki enam nemad ise. Ja Nicole'i kurvastuseks ei näinud me ka Jake'i kusagil.

Kui pimedaks oli läinud, otsustasid mõned vähesed välja jalutama minna. Tegelikult tahtsid nad minule teadmata põhjusel minna sisse ühte vanasse koolimajja, mis siin lähedal asus. Kuna ka Nicole sellesse punti kuulus, tiriti mindki kaasa.

Läksime siis pimedas mööda metsa äärt. Meid oli kaksteist, neist kolm olid poisid. Ma ei suhtunud sellesse tegevusse tegelikult just eriti hästi. Esiteks ma ju ei teadnud, kas sinna oli üldse lubatud minna. Teiseks oli siin ka väga pime ja mul polnud aimugi, kas keegi neist seda kanti õieti tundiski. Kuid varsti jõudsimegi mingi vana majani. Uksed olid sellel lahti. Aga siin nagunii praegusel ajal enam mingit tegevust ei toimunud ja maja seisis tühjana, mistõttu pole siit ka midagi varastada.

Kui me sisse läksime, jäi Nicole kahe tüdrukuga algul välja. Jäin küsivalt tema poole vaatama.

"Me tuleme kohe järgi," ütles Nicole. "Teeme ühe suitsu kõigepealt."

Kortsutasin kulmu. "Sa teed suitsu?"

Mul oli tunne, et ta pööritas silmi, kuid pimeduses ei saa kindel olla. Samas oli ta ka minust rohkem alkoholi pruukinud.

"Lihtsalt minge ees. Küll me tuleme."

Ohkasin ja läksin teistega kaasa. Panime tule põlema. Koht oli üpris vana ja lagunenud. Klassid olid tühjad. Teised rääkisid midagi omavahel ja naersid. Mina aga ei saanud ikka siia tulemise eesmärgist aru. Ma tean, et nad tulid niisama uudistama, aga ikkagi.

Kuulsime, kuidas välisuks käis. Nicole ja teised tulid arvatavasti. Siis käis aga ukse juurest mingi klõps, mis meenutas lukustamist. Ma ei teinud sellest esialgu välja.

"Noh, kes teie siis olete?" küsis üks tüdrukutest ukse suunas vaadates. Pöörasin siis samuti pilgu sinna, et näha, millest ta räägib.

Need ei olnud Nicole koos nende kahe tüdrukuga, vaid mingi kamp. Esimese asjana ei paistnud seal midagi erilist. Võimalik, et peolt mõned otsustasid siiski veel tulla. Siis läbis mind aga segadus, kui sain aru, et peol kedagi sellist ma näinud polnud. Ja peale sega tuli juba jahmatus, kui ma isikud ära tundsin. Kaheksa poissi, kõik riietunud musta, nagu nad alati on. Jake oli nendega. Nii et ta siis siiski tuli. Aga mida nad siin teevad?

Keegi ei vastanud. Nad tulid meie poole. Märkasin mõne näol kummalist naeratust ja kogu see olukord hakkas kahtlasena tunduma.

Nad astusid lambivalgusesse. Esimese poisi pilk vilksatas tulede, seejärel uuesti meie poole. Ma ei tea, kas see oli silmapete, kui tema silmad valguses vilkusid, nagu kassil ööpimeduses. Ma sattusin segadusse, nagu teisedki. Siis aga tulid nad lähemale ja kui sama välgatus läbis ka teiste silmi, olin ma paigale tardunud. Nad tulid meie suunas, esimene neist kummaliselt naermas.