Savanna (Eesti keeles)

38. peatükk

Kusagilt oli kosta raginat. Ma ei tea millal see algas. Ma ei pannud tähele. Ja ma polnud ka päris kindel, kust see tuli. Kuid see hakkas elavnema, kasvas aina valjemaks...

Vali kraksatus kajas läbi minu pea, tuues mind suure võpatuse saatel ärkvele. Minu silmad lõid pärani ja ma vaatasin ringi. Ma olin ikka veel lõkke ääres. Tuli pragises nüüd juba vähem - Amanda oli sinna tõenäoliselt jälle midagi visanud. Olin vist vahepeal magama jäänud.

Kuigi see oleks pidanud olema esimene asi mida ärates märgata, võttis minul arusaamine lausa mitu sekundit. Shane vaatas alla minu poole. Ja muigas. Ning ma tundsin, kuidas veri piinlikkustundest mulle näkku valgus. Kiire rapsuga tõusin tagasi istukile, rammides seeläbi kogemata Kory't, kelle kohalolu mul meelest oli läinud. Aga see ei paistnud teda õnneks häirivat.

Vaid vaevu tagasi Shane'i poole kiigates ja justkui juhuslikult juuksesalgul näo ette langeda lastes, üritades oma punastamist varjata, saatsin talle õrna naeratuse. Mis kukkus samuti haledalt välja. "Vabandust," pomisesin kiirustades, ent tagasihoidlikult. "Ee, kaua ma olin...?"

"Võibolla kuskil kakskümmend minutit?" oletas ta õrna õlakehitusega. Vaatamata minu katsetele olid tema silmad ikka minu näol. Ja niipalju kui mina aru sain, lõbustas nähtu teda.

"Kas sa... khm, ei oleks saanud mind äratada?" Minu hääl oli nüüd juba peaaegu sosin. Natuke ka lootuses, et keegi teine meie vestlust tähele ei pane.

Shane'i naer kostus heledalt ja vaikselt, tõmbamata ebavajalikku tähelepanu, ent sundis mind siiski pilgu maha viskama. Isegi, kui selles polnud jälgegi pilkamisest.

"Päev oli pikk," lausus ta lõpuks. "Ma ei hakanud sind äratama. Ja ma vabandan, et sellepärast piinlikust tunned, kuid kui sa juba minu peale vajusid, ei oleks ma sind maha lükanud."

Oleksin tahtnud veel vastu vaielda, ent miski ütles mulle, et see oleks asjatu. Tõenäoliselt satuksin vaid aina sügavamale selles ebamugavas olukorras.

"Selina," kostis Shane, kõlades nüüd juba rahulikumalt. Ja võibolla ka lepitavalt? Pöörasin aeglaselt pead, et talle otsa vaadata. "Kui sa väsinud oled, peaksid võibolla sisse minema," sõnas ta. "Sa näed välja, nagu võiksid iga hetk taas kokku vajuda."

Just sel hetkel pidin ka haigutuse alla suruma, niisiis otsustasin, et tal on õigus. Tõusin vaikselt püsti, heites pilgu veel Elissale ja Kory'le. Minu suule kerkis õrn naeratus, kui märkasin Elissat - ikka hundi kujul - lösutamas nüüd juba Kory'le palju lähemal. Ta oli praktiliselt Kory teisel küljel, lamamas maas poisi jalgade kõrval, mis pingi madaluse tõttu olid välja sirutatud. Elissa toetas isegi oma pea tema jalgade vastu, samas kui Kory käsi üle pingi serva oli vajunud, sasides hajameelselt hundi hallis karvkattes.

"Näeme siis homme," ütlesin, aga vist pigam Shane'ile kui teistele, sest need kaks paistsid viibivat kusagil eemal. Kui ma lõkke juurest eemale astusin, jõudis külm õhk mulle lähemale, tuues kananaha minu ihule. Seetõttu, vaatamata süvenevale väsimusele, suundusin kiirel sammul tagasi majja ja oma tuppa, kus peaaegu koheselt ka uinusin.

***

Kui ma silmad taas avasin, oli minu tuba ikka veel pime. Kardina pilu vahelt akna ees eristasin öötaevas säravad tähed. Sulgesin siis silmad uuesti, püüdes jälle uinuda. Ent uni ei saabunud, kuigi ma tundsin end väsinult. Ma pöörasin voodis külge, kuid miski tundus siiski ebamugav. Viimaks tõusin istulike, sirutades käe oma mobiili juurde padja kõrval. Selle kell näitas neli läbi paar minutit.

Kummaline, mõtlesin, heites end uuesti pikali. Aga peale mõnda hetke vaikuses lamamist tekkis mul jällegi tunne, et ei suuda uinuda. Midagi seosetut omaette nohisedes lükkasin teki pealt ning jalad üle voodi serva. Kõndisin aeglaselt aknani, kust nägin laagriplatsi tagaosas vaid vaevumärgatavat oranžikat täppi. Kõik paistis olevat vaikne.