Savanna (Eesti keeles)

23. peatükk

Minu kurgust vallandus lühike kiljatus. Jake'i jalad paindusid maandudes, pehmendades kukkumist. Ta vaatas naeratades minu poole, kui end jälle sirgu ajas.

"Palun, ära seda enam ilma hoiatamata tee," palusin naerdes.

"Proovin meelde jätta," vastas ta muigega, hakates seejärel sammuma metsa suunas.

"Kuhu sa mind viid?" küsisin mõne hetke pärast, sest nagu ma nägin, Jake ei kavatsenud ise rääkima hakata.

"Lihtsalt ühte kohta."

"See ütles mulle nüüd palju."

Jake muigas jälle.

"On see vähemalt kaugel? Ma saaksin ka ise jalutada."

"Sinu jalg on kipsis."

"Ja siis? Ma saaksin ikkagi jalutada."

"Aga mitte nii kiiresti."

"Ega sinagi praegu väga kiiresti jaluta," vaidlesin vastu. Ma pole aga täiesti kindel, miks ma temaga üldse vaidlesin. Ausalt öeldes mulle meeldis see, kuidas ta mind hoidis.

Ta vaatas minu poole, paljastades lumivalged hambad oma naeratuses. "Aga ma saan minna kiiresti. Sa parem hoia tugevasti kinni." Kui ta seda öelnud oli ja mind kindlamini oma haardesse võttis, sain aru et ta mõtles seda tõsiselt. Panin oma käed tugevasti tema ümber, valmis selleks, mida iganes ta tegema asus.

Tundsin Jake'i lihaseid pingule tõmbumas, enne kui ta metsasügavusse sööstis. Tuul piitsutas minu nägu, tehes minu silmad veidi märjaks. Jake tegi oma kiire jooksu ajal osavaid ja teravaid põikeid, et mööduda puudest ja okstest, mis teele jäid. Takistuseks ei olnud ka suur murdunud puu, mille tüvi põigiti meile ette jäi. Hoogu maha võtmata sööstis Jake edasi, sooritades vägeva, kuid tema jaoks tunduvalt lihtsa kassiliku hüppe. Kui ma üles Jake'i näkku vaatasin, sain kohe aru, et ta naudib seda.

Varsti tundus, et oleme viimaks kuhugi ka jõudnud. Jake jäi igatahes seisma, vaadates korraks üles puulatvade poole.

"Oleme nüüd kohal?" küsisin ringi vaadates. Siin oli vaid mets. Ei midagi erilist.

"Peaaegu," vastas ta. "Pane oma käed ümber minu kaela. Mul läheb nüüd vaba kätt vaja."

"Ee, olgu," vastasin, lastes tema keskkoha ümbert lahti ja põimides oma käed ümber tema kaela, nagu ta oli palunud.

Jake tegi paar sammu edasi, vabastades vahepeal oma parema käe, mida ta oli hoidnud minu selja all. Proovisin aru saada, mida ta nüüd edasi kavatseb võtta. See juhtus aga väga ootamatult. Poole jooksusammu pealt painutas ta end alla, võttes hoogu hüppeks. Hüpe viis meid mõne meetri kõrgusele, siis klammerdus ta puu külge, mida mööda ta kohe kiiret ronimist alustas.

Taipasin tema sihtmärgi, kui ta kõrge puu otsas asuva onnini jõudis ja end selle lahtisest ukseavast sisse vinnas. Seal istus ta seina äärde maha. Pooleldi hingeldades vaatas ta minu poole ja naeratas jälle.

"Mis koht see on?" See võis olla loll küsimus. Ma ju nägin, et see oli onn.

"Minu väike pelgupaik," vastas ta. "Ma olin võibolla kaheksa aastane, kui ma selle tegin. Sel ajal käisin ma siin peaaegu iga päev."

Lasin silmadel libiseda üle seina, kus olid erinevate värvidega tehtud inimese käejäljed ning nende kõrval jaaguari käpajäljed. Kõige enam oli seal väikeseid käejälgi. Mida vanemaks nende omanik sai, seda vähemaks jälgi ka jäi. Küllap see tähistab seda, et pelgupaika ei külastata enam nii tihti.

"Tead, ma pole kunagi veel kedagi teist siia toonud," märkis Jake, vaadates väikeses onnis ringi, nagu see paik oleks temale midagi palju tähtsamat, kui esmapilgul paistab.