Savanna (Eesti keeles)

47. peatükk

Midagi tugevat ja kanget kandus minu sõõrmeteni. Esialgu oli see lihtsalt ärritav. Aga siis oli see ühtäkki täpselt minu nina ees, pitsitav lõhn tungimas mööda minu ninakanaleid kaugemale. Paugupealt lõid minu silmad lahti ja fikseerisid minu nina all hoitava valge riidenutsaka. Turtsudes tõmbusin selg-ees tagasi, lõhna allikast eemale. Liigutuse peale aga läbis minu pead terav valusööst ja tõstsin käe, et valutavat kohta kuklal katsuda. Ebameeldivast tundest põhjustatud pisarad sundisid silmad tagasi kinni.

"Näe, ma ütlesin sulle, et nuuskpiiritus aitab," kõlas nöökiv hääl täpselt minu kõrvalt.

Proovisin silmi uuesti avada, aga need olid udused. Kusagil lähedal oli aken. Valgus langes otse minu näole, mistõttu pidin käe silme ette libistama. Pilgutasin mitu korda, et enda ees seisvaid kujusid paremini näha, samal ajal püüdes meenutada toimunut.

"Ta ärkas," kõlas hääl uuesti. Tundsin enda all olevat pinda liikumas - voodi, sain aru. Tundsin kedagi lähemale küünitamas ning see keegi varjas ka minule langeva valguse. Järgmisel hetkel leidsin end täpselt vastamisi tumepruunide silmadega, millest parempoolne oli enamuselt varjutatud erkblondide salkudega. Kui meie pilgud kohtusid, ta naeratas ning pööras pea vasakule, öeldes: "Ta on tagasi. Kõik on korras."

"Codie!" hüüatasin poolhingetult, ajades end kätele natuke liiga kiiresti. Uus valusööst peas sundis mind oiates tagasi voodisse langema.

"Rahulikult, rahulikult," ütles tasane hääl minu teisel küljel. Kellegi käsi toetas minu selga, et saaksin tagumise seinaga kokku põrkumata õrnalt tagasi padjale langeda. "Sinu pea sai päris hullusti viga. Proovi mitte järske liigutusi teha."

Kissitasin endast vasakule silmi ja leidsin teise kõneleja. Dace. Ta lükkas käega kiirelt tuhmblondide juuste tuka näolt, nii et nägin selgelt tema beežikas-rohelisi silmi, mis praegusel hetkel näisid olevat murelikud.

"M-Mis juhtus?" küsisin kogelevalt. Mälestused hüäänide rünnakust laagris uhusid läbi mu pea. Nad tahtsid Jake'ile kätte maksta, kuid midagi juhtus. Olin pea ära löönud. Selle mälestuse peale tõusis minu käsi tagasi valutavale kohale ja ma kirtsutasin nina. Aga juba järgmisel momendil meenus mulle, miks vaid hetk tagasi Codie nägemine mind ehmatanud oli. Minu pilk hüppas tagasi neile, joostes nende kahe vahet. "Mida te tegite?" nõudsin, minu hääl eneselegi ootamatult värisemas. Ma ei saanud seda peatada.

Nad vahetasid kiire pilgu. Hetkega tuli Dace lähemale, vahetades tabureti voodi serva vastu minu kõrval. Tundsin oma lihaseid pinguldumas, aga olin sel korral piisavalt tark, et püüda mitte tõusta. Tundsin praegugi õrnu valutukseid oma pea tagaosas.

"Selina, rahu. Kõik on hästi," ütles ta, tõstes käe nagu püüaks seda žestiga tõestada. Kuid nähes minu pilku, langetas ta käe kiirelt. "Jake palkas meid sind kaitsma, mäletad?"

"Te röövisite mind!" Minu hääl polnud pooltki nii vali kui soovisin, aga teadsin, et peavalu puhul ehk ongi nii parem. "Te ründasite Jake'i. Ma nägin-"

Dace raputas pead. Tema huuled tõmblesid, nagu püüaks ta mõelda, kuidas midagi mulle seletada. "Noh, jah, me pole kõike Jake'iga läbi arutanud, aga sellise töö juures ongi peamine eesmärgi saavutamine, mis?" Kui ma ei vastanud, ta jätkas. "Me pidime seda tegema just nii, sest muidu oleks võinud meie plaan nurjuda. Kui Jake oleks meile järele jõudnud, oleks asi läbi kukkunud."

"Ei, ei..." Raputasin pead, sulgedes silmad uue valusööstu kartuses. See polnud sel korral enam nii tugev. "Te tegite talle haiget-"

"Me juba korra käisime selle teema läbi."

Mind oli katkestanud hoopiski uus hääl ja minu pilk tõusis väikese ruumi teises otsas asuvale lahtisele uksele. Raamile toetuv kuju vaatas mind viltuse muigega, kuid seal polnud midagi pahatahtlikku ega hirmuäratavat. Kealan lükkas end ukseraami najalt lahti, et minust paremal voodi kõrvale seisma jääda. "Mul oli nendega pikem jutuajamine," lisas ta. "Need hüäänid on puhtad."